| teisipäev, jaanuar 26, 2010 |
| kokakuntss |
| ma tahtsin eile teha imepeeneid vaarikamuffineid. ostsin poest kõik vajalikud ained ja rõõmustasin, et lõpuks ometigi on ema antud ja läbi suure häda vastuvõetud (sest mul on maailma kõige väiksem sügavkülmikuosa, mis juba punnitab maasikatest) külmutatud vaarikatest kasu. minu ind muidugi kahanes tunduvalt, kui ma hiljem avastasin, et olen ostmata jätnud muffinite tegemiseks kõige vajalikuma - muffinivormid. egas midagi. otsustasin, et teen siis ühe hirmsuure muffini, koogivormi sisse. tehtud-tehtud. mõtlema hakkasin alles siis, kui mitmendat korda ahjus kooki piiludes ta endiselt võdises. kui lõpuks tundus, et on valmis, oli ta mõnusasti üle vormi ääre paisunud ja saavutanud küpsemisastmel minu tavapärase "pealt must, seest roosa"-taseme. ehk mu vaarikamuffin oli pealt pisut kõrbenud ja päris keskelt pisut taignane. ilmselt ta solvus, et ei saanud nunnusti väikestes vormides valmida, vaid pidi ühes hiigelnõus küpseks saama. tegelikult muidugi pole tal häda midagi, maitseb imehea. kahjuks, nagu hiljem Madise pealt selgus, liigitub ta killer-söökide nimekirja, kus on juba ka nt quiche, kanapirukas, ahjukana ahjukartulitega, kanaratatouille, karjase pirukas, ja seetõttu pole ma kindel, kas kunagi ka pärismuffineid teha üritan. aga eläme, katsome. seniks ägisen. Sildid: kiika kööki liilian kosenkranius |
postitas Katrjuss kell 11:13  |
|
| 2 Comment: |
-
Sõid ta kõik ühe korraga ära vä?
-
eip, aga sõime kumbki arvestatava suurusega tüki.
|
| |
| << Home |
| |
|
|
|
|
Sõid ta kõik ühe korraga ära vä?