| mängisime Olliga Saaremaal peitust. kõigepealt peitsin mina. õnneks valisin suurepärase peidukoha - riidekapi. Oll muudkui otsis ja otsis ja mina hõikusin teda kapist nagu segane. ilmselt ma olekski sinna kappi jäänud, kui ema poleks Olli natuke suunanud (esialgu muidugi raadio juurde, mida Oll väga hoolikalt uuris, nagu ma oleksin võimeline sinna sisse pugema). üles leitud, oli minu kord otsida. lugesin 9ni ja hakkasin Olli otsima, ise samal ajal rääkides. "Ei tea, ei tea, kus see Oliver küll võiks peidus olla...". mispeale kostus muidugi kohe magamistoast: "Ma olen siin! Ahju kõrval, ukse taga!". tundub, et peab talle pisut selle mängu põhimõtet selgitama. Sildid: oliverikene, saaremaa mu arm |
