| mu saatus on saanud tõeks. me oleme maiksiga tõelised tibid. nimelt toimus meil täna suur prussakajaht. kõigepealt pistis maiks kisama, et tule ruttu, tule ruttu! prussakas! prussakas! tormasingi lõpuks suure kisa peale hingetuna kohale. oligi prussakas. suur ja rasvane. öäkk. kõigepealt läks meil väga palju aega, et otsustada, kes mida teeb. lõpuks maiks veenis mind, et ta on liiga lühike ja ei ulatu prussakani. seega mina ronisin toolile ja maiks näitas lampi. midagi ei juhtunud. prussakas kohendas oma vuntse ainult. kahtlustasime, et ta arvab, et teda pildistatakse. lõpuks tulime suurepärasele ideele teda veits tagant surkida. ja siis algaski valusus. kõigepealt me kiljusime vist terve maja aknad katki iga prussaka liigutuse peale. kusjuures üks pistis ees kiljuma ja teine lisandus koorina. ja siis me ei saand teda kuidagi kätte. ilmselt prussakas mõistis oma saatust ja põgenes toru taha. meie loomulikult kiljusime veel. kui siis lõpuks õnnestus ta maha virutada, kiljusime veel hullemini. ja sekka kostis maiksi hüüdeid "tapa veel! tapa veel!" jah. me oleme valusad tibid. ja jah. meile ei meeldi meie "toredad" korterinaabrid. ja te ei taha teada, mis siis toimus, kui meil hiir oli. Sildid: huumoripreemia, minu väike koopia, naised hoos |
HUAHAHAHAÜHÜHÜHÜHÜHÜHÜHHH
"tapa veel, tapa veel!!!" :DDDDDD