| teisipäev, juuli 07, 2009 |
| jaanik |
minu jaanik alustas end juba 20ndal, kus minu austatud abikaasa (jah, juba teist korda ütlevad inimesed Madise kohta, et ta on mu abikaasa. viimati siis minu tore korteriühistu esimees, kes muuhulgas näitab pidevalt mulle mu akna all päevitades oma tagumikupragu/kubemekarvu, mis vaevu-vaevu nappidesse pantritrussikutesse ära mahuvad. täna pidin taaskord pimedaks jääma, kui aknast välja vaadates esimeest fuksiaroosas maikas nägin. lisada tuleb, et tegemist on soliidses eas vanahärraga, kellel peaks ka naine olema. kui see just ta õde või niisama kodus elav naisterahvas pole. või ema. aga see selleks.) saavutas suurema vanusenumbri kui tal siiani oli. ühtlasi lõpetas ka M&M keskkooli. see kõik moodustas suure peo, kus vanurid, sh mina, trimpasid džinni toonikuga jm peeneid šnapse. pidu jätkus sujuvalt suurepäraste naljade ja naeru saatel meil Madisega Indreku juures ja lõpuks väsinuna kodus.
pühapäeval võttis Madise vend meid auto peale ja kimasime Hiiumaale, et esmaspäeval alustada taas pidutsemisega. lõunal sõitsime ratastega Kärdlasse ja vedelesime seal. siis sõitsime Madise vanemate juurde tagasi ja päevitasime neil maal pikas rohus. põnevusmäng "Kas saan puugi või ei" lõppes igavalt - ei tuvastanud endal ühtegi. õhtul helistas Madis oma sõpradele ja sai teada, et nad kõik on kogunenud jaanitulele Kassarisse. ja peale pikka tulihingelist monoloogi, kus sisaldusid laused nagu "Aga ma pole kunagi ühelgi suurel jaanitulel käinud!" ja "Kui me siia jääme, siis sa pead vastama mu vanemate küsimustele!" ja "Aga ma pole kunagi ühelgi suurel jaanitulel käinud!" ja "Mu vanemad on kindlasti väga põhjalikud!" ja "Aga ma pole kunagi ühelgi suurel jaanitulel käinud!" sain ma peenest vihjest aru ja nõustusin minema. seda enam, et justkui iseseisvalt oli meile end sebinud tasuta autosõit Kassarisse.
nii me siis pakkisime end kokku ja olimegi peagi Kassaris, kus parasjagu käis aktiivne linedance´imine mõnusa kannuseklõbistusmuusika saatel. Madise sõpru polnud loomulikult kuskil. arutasime omavahel, et ilmselt on see see uue poisi nali. noh see, et "Jaja, me oleme kõik seal! Ilgelt mõnus pidu on! Tule ka kindlasti!" ja tegelikult on kõik hoopis kuskil mujal ja naeravad lolli uue poisi üle pihku. nii me siis varjusime hoopiski kadakate vahele mere äärde ja trimpasime õlut ja vestlesime. mölapidamatus muidugi suurenes võrdeliselt tarbitud alkoholi kogusega.
tunde hiljem saime teada, et Märt, Madise töökaaslane, on meist vaid mõnikümmend meetrit eemal, ja nii seadsime oma veidi vankuvad sammud tema poole.
Märt on väga nunnu. kui ma teda päris esimest korda nägin, tundus ta maailma kõige veidram. ja ma lihtsalt naersin, sest no tõesti, ta oli väga veider. aga mida kohtumised edasi, seda veidramaks ta muutus, aga sellises tõeliselt khuulis vormis. ja nüüd viimati sain ma teada palju tema toredaid eluseiku ja ühtlasi paljastas ta, et tal on üks sündroom, mille nimi mul enam meeles ei ole. igastahes avaldub see selles, et kui ta tõsise näoga jääb istuma ja vaatab enda ette ja inimesed küsivad, et "Oi Märt, millest sina küll mõtled? Kindlasti midagi tarka ja sügavmõttelist.", siis tegelikult ta ei mõtlegi millestki, vaid ta peas käib Benny Hilli tunnusmuusika. jah, Märt lisandub Vilmari kõrvale sinna nimekirja inimestest, kelle ma peaks kunagi kindlasti adopteerima.
ja siis järsku hakkasid kõik saabuma. ja meid oli terve hunnik. ja ühtlasi olid kõik ülejäänud eestimaalased jaanitulele saabunud. vahepeal platsil käies (ah mis ma varjan, õlu järel muidugi) oli see äärest ääreni inimesi täis. kostus rämemuusikat. pidin minestama. ostsime õlle ära ja panime kiiresti tagasi randa oma seltskonna juurde. üldiselt valitseva peomeeleolu võttis kokku seltskonnas toimunud vestlus:
Noormees 1: "Kuulge, lähme kõik edasi piki randa, seal on mõnusam, siin on ikka õudne!"
Noormees 2: "Mismõttes õudne?! Just ju väga mõnus rahvapidu!"
Noormees 1: "Mismõttes rahvapidu?! Kas sa nägid kedagi rahvariietes?! Kõik, kes siin on, on lühikestes pükstes ja kiilakad! See on ju tõeline ossiparaad!!"
kahjuks oli tal õigus.
me muidugi ei saanud kohe kaasa minna, pidime taaskord platsil ära käima (krt, õlu on ikka nii õudselt kallis sellistel üritustel!), kus Madis pidi peaaegu osa võtma sangpommi tõstmise võistlusest. õnneks siiski tuli mõistus koju.
pärast otsustasime minna hoopiski kella 1se bussiga tagasi koitsa. no muidugi oli see tõeliselt suurepärane idee. kui me esiteks olime end bussi peale hingetuks jooksnud, tuli välja, et too buss läheb hoopiski Käinasse. ja bussijuht küsis meilt kaastundlikult, et kuidas me üldse sinna saime. nagu Kassari jaanitulel võiksid käia ainult läheduses elavad inimesed. hüüdsin juhile, et autoga, ja lasin Madisel end põõsasse vedada. sellest nimelt sai meie selleöine magamiskoht.
kuigi me olime kaasa võtnud ühe magamiskoti (sest teist parasjagu polnud kodus) ja teki, ei olnud need eriti abiks. öösel oli ikkagi räigelt külm ja nii kui üks meist end veidi keeras, oli teine kohe paljas. tänu sellele tundus öö lõpmata pikk. ja kui ma iga natukese aja tagant üles tõusin, oli väljas kuidagi aina pimedam, kuigi päike pidi iga hetk tõusma hakkama. tegelikult muidugi öö lõpuks ikkagi lõppes. ja, nagu suvehommikutel tavaks, sellega, et hakkas räigelt palav ja võis vaid üksteist õnnitleda, et meil kahepeale ainult üks tekk on, mis lubas päikeselõõsas mõnusat värskendust.
hääletasime end ühe suurema tee risti ja kõmpisime Käinasse, kust varsti väljuski buss Kärdlasse ja Kärdlast väljus Madise venna auto Paladele. kodus keerasin mina magama, et ärgata selleks hetkeks, kui sai juba hakata sööki vitsutama. muidugi oli öösel külmas magamine suurepärane idee, mis lõppes sellega, et ma jäin haigeks. see oli muidugi ka natuke positiivne, Madise emale. sest nii kui Madise ema sellest aru sai, et ma haiglane olen, läksid tal silmad põlema ja juba ma olingi joomas maailma kõige rõvedamat teed (Islandi samblik), mis varjutas isegi lapsepõlveaegse jälkuse tipu põdrasambla. ühtlasi olin hetkega mattunud kõiksuguste jopede kuhja alla ja ei pidanud end peaaegu üldse toidutoomisega liigutama. mõnus.
väga mõnus muidugi ei olnud see, et tagasi Tallinna-kodus tekkis mul ka palavik ja ma sain köhida sellises poosis, kus ma olin kägaras, pea põlvede vahel. ühtlasi ootasin, et millal naabrid mulle küll kiirabi kutsuvad, kui nad peaksid juhuslikult arvama, et ma olen oma kopsud välja köhinud. õnneks ei kutsutud ja peagi ma paranesin, justtäpselt selleks ajaks, et tagasi tööle minna.
vot. nüüd ma pean veel kirjutama sellest, kuidas me Rohelioga George Michaelit kohtasime, et oma elus jälle järje peal olla. aga ma kohe üldse ei viitsi. sest ei, ma ei oska lühidalt, ja jaa, ma pean kõik täpselt kirja panema, kõik väikseimadki liigutusepojad! eks kunagi siis.Sildid: hurmav naer, iiting disooder, laiskelu, me oleme normaalid, oh seda matkaselli, oo loodus, piiiduu, purjuki raske elu, reisida on mõnus, sõbrad hoos |
postitas Katrjuss kell 15:50  |
|
| 5 Comment: |
-
kallis!? KALLIS?!!! 6lu maksab siin poes sama palju kui Eestis væliyritustel. ja nokides! ma olen frustreerunud, et mu suvi ei m66du kuskil p66sa all 6lut ryybates. :P
-
no jah, kui sa ikkagi avastad järgmiseks hommikuks, et sa oled kuskil 600 eeku alksi peale ära kulutanud, siis noh, saad aru, et oled lihtsalt üks räige joodik:D
-
ja ma tahtsin veel öelda, et ma ei mõista seda pheent vihjet, et ma peaks Sulle põõsa all pikutamiseks tooma 20 kilo alksi kaasa:D
-
ræige aga rikas joodik. :P
ja palju ma pean neid pheeneid vihjeid tegema, et Sa murduks?! v6i siis pean hakkama otse ytlema.
-
pean täpsustama, et me kodus arutasime Madisega seda 600 krooni ja jõudsime järeldusele, et ilmselt meil ikka läks tunduvalt vähem raha. jah, me ikka ei ole joodikud. jess.
|
| |
| << Home |
| |
|
|
|
|
kallis!? KALLIS?!!! 6lu maksab siin poes sama palju kui Eestis væliyritustel. ja nokides! ma olen frustreerunud, et mu suvi ei m66du kuskil p66sa all 6lut ryybates. :P