kui ma täna oma uue ja kauni oranži mantliga bussipeatuse poole sammusin, pidi üks parasjagu autoakent puhtaks kraapiv ja minu möödudes mulle kuumi pilke saatev vanahärra auto otsa koperdades peaaegu et pikali käima. muidugi jätkus mu edasine teekond hurmava naeru saatel.
hiljem: haa! mu oranžil mantlil on ikka täiega lööki! kohtasin poes käies ka oma leedukast Bussisõpra, keda ma pole juba väga pikka aega näinud. nagu ta ise ütles - vaatasin, et oo, sellised värvid! ja loomulikult on tegu mu Kangelasega!Sildid: hurmav naer, muinsustervitus |
