mu aju ei tööta. vähemasti mitte täna hommikul. ma ei maganud öösel väga, sellepärast ma eriti ei imestanud küll, kui ma mobiili pin-koodi esimese korraga valesti sisse lõin. ja imestus ei kasvanud, kui ma teiselgi korral selle valesti sisse lõin. kolmandat korda valesti valides ma lihtsalt ei saanud aru, mis toimub. ja selle kohapeal ajus, kus mul pin-kood on ja see käeline harjumus seda peaaegu numbreid vaatamata sisse lüüa, haigutas suur ja sügav tühjus. egas midagi. tuli puk-kood üles otsida. ja muidugi selle koha peal, kus ma peaksin mäletama, et kuhu ma oma koodid toppinud olin, haigutas ka tühjus. vaatasin kirjutuslaua sahtlist (sest seal on igasugused kasutusõpetused jmt) - seal ei olnud. vaatasin kapist - seal ei olnud. vaatasin oma sahtlist - ka ei olnud. ja kuidagi ei suutnud välja mõelda, et kuhu ma olen need koodid ometigi pannud. midagi ei meenunud. minus tekkis paanika. et äkki ma olen need ära visanud. kuni õnneks lõpuks meenus, et ühest sahtlist ei vaadanud ju! seal muidugi olidki. sain telefoni lahti õnneks. sellist tralli on ainult ükskord enne juhtunud - kui ma ka suures ärevuses koplis seigeldes omal millegipärast telefoni välja lülitasin ja siis ei suutnud pin-koodi meenutada. ühesõnaga lõpp hea - kõik hea!
ja vihjeinfo kärdile: tegime ära ja ei. junõuvadaimiin, junõuvadaimiin!
*igikestvad ühistranspordi müsteeriumid.Sildid: aju jäi koju, salapärane blogija |
Selle koha peal kiitused minu vanale telefoniräbalale, mis end tihti ise välja lülitab või restarti vajab ja iialgi mul pinkoodi unustada ei lase:P