| teisipäev, november 06, 2007 |
| jaagup va vanur |
kõigepealt ma tahan öelda, et ma olen ise üks paras vanur. läksin kodust välja ja keerasin ukse nii automaatselt lukku, et kui ma alla välisukse juurde jõudsin, ei suutnud enam meenutada, et kas ma ikka keerasin korteriukse lukku või ei. loomulikult läksin tagasi kontrollima. oli lukus. tundsin end nagu sealt kodukindlustuse reklaamist, kus üks vanamees ka läks kodust ära ja tuli tagasi, et aknad ja uksed ja triikraud üle kontrollida (jah, ma kontrollin ka neid asju, mitu korda tavaliselt). ma loodan, et naabrid ei näinud mind mu seniilsushool.
siis ma tahtsin veel öelda, et tänu sellele, et talv tabas mind taaskord ootamatult (nagu ta ikka teeb), ja väljas on hõuli šitt kui külm, vedasin ma oma vana ja vaese keha kadaka teele, tuletades meelde kõiki neid suurepäraseid ühistranspordivõlusid, ning ostsin lõpuks ära voodri, villavatiini ja lõnga. nüüd ma ei pea enam ei kehast ega peast külmetama ja saan valmistada endale mõnusa jaki ja mütsi.
nüüd, kus ma olen ka ilmast ära rääkinud, saan pühenduda täiesti jaagupi sünnipäevale. see oli muidugi suurepärane. tore oli kohe alguses bussiga, mis oli marsa hoopiski. kuidagi imekombel me jõudsime oma pool tundi varem peatusesse ja peaaegu juba õnnitlesime üksteist kärdiga selle puhul, kui selgus, et erinevalt bussiinfost mere pst-lt väljuvate busside tablool ei ole meile vajalikust bussinumbrist isegi mitte väikest kriipsukest. kui me allasadavas lägas järgmisse peatusesse kõndida otsustasime, saime seal uue üllatuse osaliseks - järgmist peatust ei olnudki. vähemasti seal, kus enne oli, ei olnud enam ühtki bussimärki. humoorikas. egas siis midagi, ei jäänud midagi üle, tuli balta minna. trammiga. mida muidugi ei tulnud. ma olen täiesti kindel, et see on midagi murphy varasalvest, et kui sul on maailmatumalt aega ja jõuad varakult peatusesse, et siis on mingi jama ja lõpuks ikkagi jooksed viimasel minutil bussi peale. õnneks see osa jäi tõestamata. tramm tuli ja jõudsime õigeks ajaks balta. et tõestada hoopiski seda teist murphy varasalve, et kui sajab igast rõvedust ja sul on püksid märjad (säärest, muidugi) ja jalanõud ka ja pea tilgub ja üldse on mõnus külm olla ja sa oled õigel ajal peatuses, siis noh, buss jääb hiljaks muidugi hoopiski. lõpuks saime peale ja isegi selgitada marsajuhile, et mis peatust meil vaja on ja kas ta ütleks meile palun, et millal see tuleb. peale piiiikka mõtlemist sai juht isegi aru ja lubas öelda. mõningased hirmukrambid hiljem (et kas me saame ikka maha õiges kohas) ja jaagupi lohutust, et kui te ei tea, kus te olete, siis karjuge ja me tuleme teid päästma, jõudsime kohale ja lõpuks läbi pimeda ja lume sumbates ka jaagupi juurde, kus jaagupi ema tõstis meile ette kohe suure prae (peaaegu nagu jõulud, aga selle vahega, et jõuluvana käis ainult jaagupil) ja riläks võis alata. sai palju mõnusat nalja ja maitsvat kokteili ja lõpmatuseni tantsida (zhänk ju, dj martin) ja tarkust sai ka juurde (teinekord ma tean, et tantsust kuuma nahaga ikka pole väga hea peaaegu-pakasesse istuma minna, järgmine päev on mõnus külmetustunne) ja lõpuks, nii umbes kaheksa ajal, sai ka magama. ja kunagi järgmine päev sai ka koju. ja sealt edasi kunagi järgmine päev oli isegi natuke rohkem tunne, et võib vahelduseks selle magamise ära lõpetada.
ühesõnaga, täiega äge oli see pidu. zhänk ju jaagup. ja ma võin saladuskatte all öelda, et ühes spetsiifilises kuluaaris sosistatakse ka ühest teisest ägedast peost, mis varsti vblla juba toimubki. et tasub valvel olla. vot.Sildid: hurmav naer, muinsustervitus, peoolee, sõbrad hoos, vaata kuidas tantsin läbi elu |
postitas Katrjuss kell 20:22  |
|
|
|
|
|
