ma kohe üldse ei suutnud naeru tagasi hoida, kui ma võtsin kätte enda justvalminud kampsuni ja Maiksi poest ostetud kampsuni ning Maiksi juurde suundusin. tegemist oli nimelt kampsuniteisikutega. hindamatu oli ka Maiksi nägu, kes mitte midagi aru ei saanud ja hüsteeriliselt naervat mind hämmeldunud pilguga vaatas. peale mõningaid selgitusi teatas ta, et see pole sugugi aus, et mina oma kampsuni kuskil nii 100 krooni eest sain ja tema pidi enda oma eest 40 eurot maksma. ja et ma peaksin talle vaevatasuks edaspidi kõik riided õmblema. vaatame seda asja. ja kui ma viitsin, siis näitan teisikute pilti ka. kunagi.
õmmelda on ikka täiega mõnus!Sildid: hurmav naer, ma olen normaal, minu väike koopia, õmblemine mu arm |
