| kuna me polnud Jaagupiga juba aaammmuuuu kohtunud, tegi ta oma ülitihedasse ajakavasse väikse augu ja lükkas meid kenasti sinna sisse. seetõttu saimegi neljapäeval Hellas Hundis kohtuda. kuna ühed tropid tööjuurest saabusid ühele kaubale järgi ligi kaks tundi hiljem, jäin ma loomulikult kohtingule elegantselt pool tundi hiljaks. õnneks mind selle eest siiski lauast välja ei visatud ja ma sain rõõmsasti asuda teistele järele jooma. algatuseks väike Pulsi siider, millele looooomulikult järgnesid Iivöl siidrid. see oli kahjuks viga, millest ma kunagi ei õpi. see-eest sai palju nalja ja Jaagup mõtles välja ka kõige optimaalsema joomisviisi, mis seisnes meie kõigi pudelite asetamises alustele, mis asusid koos, külgkülje kõrval. ja siis juua nii, et käsi liigub ainult küünarnukist. ma tean, kirjeldades see ei tundu üldse midagi erilist, aga kui sinna kõrvale käivad Jaagupi kommentaarid: "Nii, pange nüüd oma klaasid siia nurka kenasti. Nii, üks, kaks...Joome! Kärt!! Ära kiirusta! Teeme uuesti! Joomisel palun meeles pidada, et see on kahe takti peale! Nii, tõstame klaasi. Üks, kaks..ja langetame. Suurepärane!", siis ikka tunned end kui Kreisiraadios ("Kolm..neli..LASSO!") õhtu tipphetk oli see, kui ettekandja, kes kunagi ei naerata, tõi meile uued joogid ja asetas need ka täpselt nende aluste peale, nagu meil eelnevalt oli. loomulikult järgnes sellele meiepoolne räme naer, mis põhjustas ka ettekandjapoolse rämeda naeru. tuleb öelda, et sellega oli ta endale just ära teeninud suurepärase jootraha, mille me talle lahkudes kaunilt lauale jätsime. ja muidugi pärast läksime Levikasse. oli tore õhtu. Sildid: hurmav naer, mul on maailma parimad sõbrad, purjuki raske elu, sõbrad hoos |
