| kolmapäev, august 18, 2010 |
| püksid |
ma tegin endale eile uued dressipüksid. sest no kaua ma käin teksadega rabas sportimas (kuulen Vilmari, kes ei suuda üle saada sellest, et ma spordin RABAS (ilmselt ta arvab, et ma pean koguaeg imekiiresti jooksma, et mitte sisse vajuda. ma ei hakanud tema kujutluspilti rikkuma ka ja varjasin, et tegelikult läheb läbi raba suurepärane tee), igavesti kestvat naeru). st ma veel nii kaugele pole arenenud, et ma lausa jookseks, esialgu kiirkõnnin ja seda on ka teksades päris okei teha.
igastahes, tegin endale siis dressid. kui valmis sain, pidin koridoripeegli ette naeru kätte ära surema. mu püksid nimelt näevad välja natuke (ok, täitsa palju) nagu kalifeekad, st et nad on kintsust hästi laiad ja säärest imekitsad. jõle mugavad muidugi, aga ma juba kujutlen, kuidas rabas kaassportivad inimesed, nähes mind nendes, suurest naerust järjest nagu doominoklotsid pikali kukuvad. eriti hulluks muutub asi veel siis, kui ma endale ka tossud jalga panen. see vaatepilt on, pehmelt öeldes, surmav.
hommikul näitasin oma uusi pükse Madisele ka. ta ajas need kohe jalga, tegi mõned "Rocky" liigutused ja käskis endale samasugused teha. ühtlasi keeldus ta neid jalast võtmast ja ütles, et ma nagunii ei julge nendega sportima minna, sest kes siis pidžaamapükstes sporti teeb. hell jee, et julgen! mul pole juba ammu nii mõnusaid pükse olnud ja minu nägemisest ilmselt pimedaks jäävad inimesed on ju ainult boonus. elagu sport!
(pärast panen pilte ka, kui ma vanemate juurest kaamera röövin.)Sildid: sport sport sport minu hinges ja südames on, õmblemine mu arm |
postitas Katrjuss kell 09:23  |
|
|
|
|
|
