ma vaatasin just, et ma olen alustanud selle postituse kirjutamist 6. juunil. minu õnnitlused endale selle suurepärase kiiruse eest, kui arvestada, et täna on juba 27. juuni. eks ma liigun tasapisi sinna vanaduse poole. aga igastahes siin ta siis on.
kuna Kärt reedab taas oma riigi ja sõidab peagi Norra, oli uue, järjekorras kolmanda, Lohusuu koolituse korraldamine elementaarne. loomulikult ei hakanud me traditsioone rikkuma ja pidutsesime eelmisel päeval poole hommikuni välja, et siis pärast mõnetunnist und saada ka alles kolme ajal magama saanud Jaagupilt kõne, et kas me kavatseme ka kunagi tema juurde jõuda. lubasin, et kohekohe hakkame liikuma, aga muidugi helistas siis Kärt, kes just ärkas. seega jäi väljasõit natuke planeeritust hilisemaks (aga see-eest varasemaks kui eelmine kord, nagu pärast autos logiraamatut lugedes selgus).
igastahes üks hetk olime Jaagupi ukse taga ja nõudsime sisselaskmist. sisse me ka saime, et siis jälle välja minna ja alustada matka Jaagupi kohalikust Grõussi poest, sest seekordne koolituse pealkiri oli "Grõussist Grõussini". Grõussis ostsime kohe mulle Žiguli õlut ja muid alkse. enne reisi vaidlesid Kärt ja Jaagup pikalt kumb neist seekord roolis on. vaatasin pealt ja ei öelnud midagi, sest mul oli ka täitsa ükskõik, kes minuga tagapingile lällama tuleb. nagu selgus, et tulnud esialgu kumbki, sest diil oli, et Jaagup sõidab peaaegu Rakvereni ja sealt edasi sõidab Kärt. kõik olid rahul. vist. ühesõnaga, Grõussis šopatud asutasime end siis vihmasajus teele. kahjuks ei juhtunud märkimisväärselt humoriaalseid liiklusolukordi. küll aga tegime niisama koguaeg nalja. ja Jaagup hakkas miskipärast Jeesusest laulma, mispeale ei jäänud meil Kärdiga muud üle kui makk kõvemaks keerata ja lauludele valjumalt kaasa üürata. kahjuks see muidugi üldse ei aidanud. vahepeal esitasin neile ka sipelgakaru, mispeale Kärt lämbuma pidi ja ootamatult ma isegi. õnneks jäime siiski ellu.
lõbusate Lasteekraani ja Jeesuse laulude saatel jõudsime Rakvere lähedale Statoili, kus Kärt istus rooli (mõne aja pärast selgus isegi, et tal on selleks ka load olemas), mina käisin vetsus ja Jaagup ei teinud midagi. siis sõitsime Rakvere endiselt Raja poeks maskeerunud Grõussi poodi ja šopingutasime endale kohutavates kogustes õlut (tegelikult oli tegu muidugi hunniku 0,33 l pudelitega, mis, nagu selgus, on maailma parim kogus, sest enne, kui saabub halb õllepudeli liisunud lõpp, on õlu juba otsa saanud) ja sööke. kraami autosse tassides ei saanud kohalikud jätta kommenteerimata, et mõnusat läbu meile nende poolt. tänasime viisakalt. siis istus Jaagup minuga koos taha, et seltsis oleks segasem naljatada, ja sõit läks edasi Lohusuu poole.
vahepeal oli välja tulnud päike ja me panime peale suurepärased hitid, mis ma olin keevitanud Strokes´i plaadi lõppu. muuseas kõlasid "Milvi", "Botased kuluvad", Rullnoxid, Tanel Padar, Scatman John, Right Said Fred jm toredad palad ja esitajad. Rullnoxide ajal tabas Jaagupit rullnokslus ja ta teatas, et õu, teate kui äge, et kui ma kusen Avinurmes ja pärast olen Lohusuus, siis mu kusi on Avinurmes. ei jäänud muud üle, kui talle aplodeerida.
edasi asusime hoopiski Jaagupiga räppima. see tuli meil lausa nii hästi välja, et Kärt, kes parasjagu roolis, käskis meil vait jääda, kui me ei taha, et ta suurest naerust meid kraavi sõidab. kahjuks polnud enam räpihoogu võimalik peatada ja nii valmis meie esimene hitt "Leidi" (vanamutt pissis bussis püksi, ta ei olnud selles üksi. võttis seljast ära kleidi (Tenaleidi..leidi..leidi..), see oli lühikene veidi. andis kõrvalistujale teibi, seda nägi esiistmel istuv beibi, kes tegi sellest pildi Reidi (reidi...reidi...)). õnneks vastutulevaid autosid polnud ja nii me jõudsime tervetena Lohusuusse.
Lohusuus panime autos kõikidele külaelanikele tervituseks üürgama "Volarése". Kärt ja Jaagup jooksid kohe Punasele Tantsulavale tantsu vihtuma. kuna mina kirjutasin auto logiraamatut ja ei saanud kohe ühineda, tervitasime külaelanikke teist kordagi. loodetavasti nad rõõmustasid. seejärel valasime end üle sääsetõrjevahendiga, mis muideks hoidis need vereimejad terve päeva ja õhtu ja öö meist eemal, ning asusime Kärti meile järele jooma. see õnnestus suurepäraselt. vahepeal ütles Jaagup, et tsekkige kui palju hiigelvahukomme ma endale korraga suhu saan panna ja kuna meie Kärdiga ka ei olnud papist poisid ja mitte ainult seetõttu, et me oleme tüdrukud, toppisime ka endile koheselt kommid suhu. võitis Jaagup kuuega, mina tulin teiseks viiega ja Kärt ja Merle, kes osales hiljem üksinda, said neli. tulemused muidugi olid mõjutatud sellest, et päris raske on endale hiigelvahukomme suhu toppida, samal ajal veel ka naerda ja hingata. igasugu huvitavad refleksid olid kiired esile kerkima. ja miskipärast hiljem nii väga enam vahukomme süüa ei tahtnudki.
siis helistas juba Merleke, et saabub peagi ja me asutasime end talle vastu kõndima, iga natukese aja tagant sirelipõõsastes peatudes, et saada igavest õnne. või siis sireliõite söömisest seedehäired.
Merlekese juhtisime pärast kohtumist otseteed poodi, sest olime õlle hävitamise kallal suurepärast tööd teinud ja nüüd vajasid varud (juba!) täiendust. kõike seda võimaldas meile suurepärane kohalik pood. joogid käes, liikusime tagasi majja, kus tõeliste päikesenautijatena (nagu näha on Kärdi maakordu ehitatud sellise suurepärase koha peale, kus ümberringi võib lausa konni taevast alla sadada, aga tema maja kohal särab suurepärane päike) vedasime lamamistoolid Punasele Tantsulavale, et päikse käes peesitada, kuni päike alla vajuma hakkas. siis oli peagi aeg teha paja sisse lõke ja hakata valmistama sööki, samal ajal proovides raadioga Raadio 2-te tabada, et Eurovisioni finaali kuulata. pärast mõningast mässamist meil see isegi õnnestus. ja seda lõpuks nii, et keegi ei pidanud raadio käes katuseääre all seisma. greit saksess!
raadiost tuli sobilikult mingi räpisaade, mistõttu ei jäänud meil taas midagi muud üle, kui ka räppima hakata. korraga hakkas väga lõbus. hiljem sai süüa ja vahepeal ka "Mõttemeistrit" mängida, mille reeglitest sai esialgu aru ainult Jaagup (me kahtlustasime, et ta on need ise teinud), natukese ajapärast ka mina ja juba järgmisel päeval ka Kärt ja Merle. oli tunne, et uus "Nõidade tants" on sündinud.
kuulasime raadiost Eurovisiooni ja purjunesime koos saatejuhtidega. lõpuks kolisime tuppa ja mul õnnestus hurmavalt lauale magama jääda. mida teised samal ajal tegid, ma seetõttu ilmselgelt ei tea. igastahes võtsime end lõpuks kokku ja kobisime magama.
järgmisel hommikul plötutasime veel ja siis asusime teele Tallinna poole. loomulikult traditsiooniliselt Mustveest läbisõites. enne Mustveed ostsime tee pealt suitsukala, mille Peipsi ääres ära sõime. rannas oli ka mõnus tualett, mis nägi välja selline, et ilmselt viimati oli seda tühjendatud ja koristatud eelmise suvehooaja alguses. tõeliselt hurmav.
Mustvees viisime ära pudelid ja ostsime saadud raha eest endale hiiglaslikud Jättise-känakad. tõe huvides tuleb märkida, et me pidime siiski raha juurde maksma ja ei ole ka nüüd niii räiged joodikud. Mustveest lahkusime muidugi kruiisides ja meeldivalt üürgava muusika saatel.
ja siis juba olimegi Tallinnas ja Jaagup va mõnusus viis meid kõiki kenasti koju. isegi mind, kes ma peaaegu maal elan.
vot nii siis seekord. ma lähen nüüd päevitama, sest muidu võidakse mind kuskil luige pähe maha nottida või siis hoopiski seapeki pähe pannile panna. mõnusat puhkust mulle teie poolt!Sildid: hurmav naer, iiting disooder, laiskelu, muinsustervitus, mul on maailma parimad sõbrad, oo rõõm, purjuki raske elu, reisida on mõnus, sõbrad hoos, vaata kuidas tantsin läbi elu |
