| kolmapäev, september 07, 2011 |
| laupäeval |
ei noh, kõik algas jummalast normullilt. esiteks vedasin ma oma tagumiku D. juurde, kes saabudes mulle aknal tisse ei näidanud, küll aga siis, kui Näljuga lõpuks lahkusime. siin võib muidugi süüdistada ka mõningast kogust šampsi ja siidrit.
siis me ei saanud enam Näljuga koju minna ja siirdusime hoopiski Levika poole. teel Toompeale kuulsin norskamist. see tähendas vaid üht - meil õnnestub päästa inimene! ja tõepoolest. üle tee oli üks ilmselt pisut purjus noormees rattaga vastu äärekivi sõitnud, kukkunud, ratas talle sellest omakorda peale lennanud ja siis ratta alla magama jäänud. me siis olime taas head samariitlased ja Nälju helistas 112, kuna noormees eriti ei reageerinud meie katsetele temaga suhelda. ja kui esialgu tunduski, et kukkumisvigastuseks on vaid marraskil küünarnukk, siis pärast pea liigutamist paljastas noormees ka oma peaaluse rämeda vereloigu. Nälju üritas 112-le selgitada meie asukohta, mina jooksin tänava algusesse, et tuvastada tänava nimi. mida seal ofkoos ei olnud. küll aga oli seal politsei ja ma jõudsin vaid mõelda, et ei tea, kui põnev minu kaootiline edasi-tagasi ja üle tee jooksime küll kõrvalt vaadates tunduda võib, kui juba politseiauto mu kõrval peatus ja esimeseks küsimuseks oli, et kui vana ma olen. olles ilmselgelt meelitatud, paljastasin siiski oma tõelise vanuse. ja kuigi ma kangesti tahtsin neile ka dokumenti näidata, ei olnud nad sellest huvitatud. seletasin siis, et tahtsin tänava nime vaadata, et seal ülevalpool üks tütarlaps on 112-ga ühenduses, kuna rattur on pikali maas ja vigastatud. selle peale tõmbas politseiauto kummide vilinal minema. edasi selgus et tegu on Falgi teega ja et meid enam vaja pole. politseinik ütles, et aitähh, et teatasite, ja me võisime lahkuda.
kõigest juhtunust erutunud (eriti mina, kes ma sain jälle nii 10 korda noorem olla), jõudsime siiski Levikasse. ja kordus taas see, mis ükskord varem, kui Näljul suurepärased välismaasõbrad külas olid. ühesõnaga mängis seal 80ndate muusika (pärast mõningat pingsat vahtimist, sain aru, et DJ on ju Madise töökaaslane, kes mängibki vaid mõnusat muusikat). igastahes viskusime tantsupõrandale ja tantsisime nii, et higi lendas. ja noh, siis see juhtuski. loomulikult lasi DJ vahelduseks ka ühe sellise Haydamakyliku loo ja me ei saanud ju jätta tuusamata nende jaladkokkukõlagu-sammudega. ja ofkoos. pärast mõningast kepsutamist suutsin ma oma jala täiega välja väänata. vähemasti muidugi ei löönud me seekord üksteisel jalgu osavasti alt ära, aga valus oli mul ikkagi (siiani on pahkluu veits paistes). mõistsime, et need on ühed iivõl sammud, mida edaspidi tuleb vältida. ja nii meie tants ka lõppes ja ootas kodutee.
a kõigest hoolimata oli väga mõnus õhtu!Sildid: figaro siin haavatud seal, hurmav naer, mul on maailma parimad sõbrad, muusika mu arm, purjuki raske elu, vaata kuidas tantsin läbi elu |
postitas Katrjuss kell 23:04  |
|
|
|
|
|
