mul on vist müstilised võimed! vähemasti aknaaianduses. kõik algas siis, kui me Madisega esimest korda kokku kolisime. meie esimeseks ühiseks jõuluajaks ostsin Selkust jõulutähe. oli teine seal allahinnatud ja no üsna rääbakas, mul hakkas tast kahju. nii ma siis viisin vaesekese koju, keerasin kiilaka poole seinapoole ja ta rõõmustas meid terve jõulu. pärast jõulu hakkasid lehed maha langema ja ma mõtlesin, et nonii, ongi kõik. aga! ajas hoopis uued pisikesed lehekesed ja ei teinud sellist nägugi, et surema hakkab. milline rõõm, eksole! oli viimane hetk ta Schchschwartzzzzernegggeriks nimetada.

kevadel kolisime Pässa ja Schchschwartzzzzerneggger loomulikult koos meiega. temast oli saanud päris mõnus puhmas, küll väikeste lehtedega, aga siiski puhmas. seltsiks sai ta endale jõulukaktuse, mille proua Seen oli meile jätnud ja mis õitseb minu meelest ka peaaegu koguaeg - küll üks pool, siis teine pool, praegugi on tal kaks õit peal.

nii jõulutäht siis elas ja kosus ja suhtles jõulukaktusega ja tundis end ilmselgelt mõnusasti. suvel tõmbus küll korra rulli, sest oli palav ja me olime kodust ära ja keegi ei kastnud, aga õnneks siiski ära ei surnud. ja siis eelmistel jõuludel mõtlesin, et ohoo, vaataks siis kõikvõimsast internetist, et mida üks inimene tegema peab, et jõulutäht uuesti õitsema hakkaks. džiisäs, pidin ära minestama, sest see tundus olevat üks igavesti peenike teadus! küll oli vaja talle peale panna kast ja anda valgust vaid ajavahemikus 8-17, iga väiksemgi tänavavalgustuse või toalambi kiireke rikub kogu protsessi jäädavalt ja õitsemisest võib vaid unistada, küll jälgida temperatuuri ja mida kõike veel. ühesõnaga, mul kasti polnud, termomeetrit ka mitte ja üleüldse tundus kõik nii krdi keeruline, et ma lihtsalt jätkasin mittemidagi tegemist. ja nüüd ongi müstiline. kordan igaks juhuks uuesti: ma ei teinud mitte midagi! kastsin ja lasin Schchschwartzzzzernegggril aknalaual peesitada. ja siis äkki keset märtsi voilà! jõulutäht hakkas punaseks minema. ilma kastita peas! täiesti omast vabast tahtest! müstifikatsioon, ma ütlen. läks pealt täitsa punaseks ja oli sedamoodi päris pikka aega. müs - ti - ka! ma loodan, et tal õnnestub ka sellel aastal nii kaunilt punastada, käin igaksjuhuks koguaeg kontrollimas. veel ei paista, võibolla siis rohkem kevade poole. üldsegi peaksin ta vist ümber istutama, aga ma natuke ei julge - äkki talle ei meeldi ja sureb veel maha mul (mul on suurepäraselt meeles ema palm, mis pärast ümberistutamist just seda teha otsustas). eks pärast paistab.

no vot. ja siis eelmiseks jõuluks tõi ema meile juba õitseva ratsuritähe. see oli imeilus ja õitses päris kaua. lõpuks õis kuivas ära, lehed jäid alles ja nii ta siis mul kevad ja suvi otsa aknalaual rohetas. sügisel mingi hetk tuli meelde taaskord sellest imelisest internetist vaadata, et kuidas see ratsuritähe hooldamine ka käib. sain teada, et lehed oleksid pidanud juba ammu olema ära surnud ja ma oleks suvi läbi pidanud teda pimeduses hoidma ja mitte kastma ja nüüd just on parim aeg kastmisega taasalustada. nojah. selle peale ma siiski vähendasin kastmist veits ja küsisin tööl ülemuse käest ka (tal ka ratsuritähed kodus), ja põhimõtteliselt sain talt teada, et kui juba pole mingit punga näha, siis võin küll õied unustada. küll aga lisas, ilmselt mu pikaks veninud näo peale, et proovigu aga ma järgmisel aastal uuesti! tänks. selle peale hakkasid kodus taime lehed ka veel kärbuma ja ma mõtlesin, et nonii, lähebki välja üldse. ja siis! kogu selle kurvastamise ja mittemidagi tegemise juures märkasin üks päev punga! vaidlesime Madisega, et kas see on lehe- või õiepung. selgus saabus paari päeva pärast, kui pung oli pikemaks kasvanud. see oli õis!! st ma jälle ei teinud midagi peale kastmise (ja sedagi, nagu selgus, valesti) ja ta hakkas ise õit ajama! järjekordne müstifikatsioon!! nüüd ma siis ootan kannatamatult, et õis lahti läheks. imeline lihtsalt!

eks ma annan endale aru, et asi ei pruugi olla üldsegi mu võluvõimetes, vaid ideaalsete tingimustega aknalaudades, aga tegelikult on see ju ükskõik, peaasi, et taimedele meeldib!

Sildid: aiapäkapikk