jõulude ajal on saaremaal mõnus. tallinnas pole iial sellist asja, et kell pool viis õhtul on võimalik olla peaaegu et ainuke inimene linnas. aga kuressaares on kõik võimalik. nagu ka vehkida rüütli spa ujula akna taga end oimetuks, et natukenegi issu ja maiksi tähelepanu püüda. olles eelnevalt kõiki ülejäänuid naerutanud. ja naabrimehega arutada, kuidas üks kass kahe majapidamise peale on rohkem kui küll. ja perele käteta piparkoogimehikesi kaunistada. ja piiramatutes kogustes sööki kõhtu ajada. ja aknaklaasepurustavas häälekõrguses jõululaule laulda. ja monopolis vaeseks jääda. ja keelega lumehelbeid püüda. ja lumega möllata.ja tantsu vihtuda. jah. saaremaal on tõesti mõnus.
et siis jõulud olid rahulikud. seda muidugi hetkeni, mil ma vaidlesin oma tädipojaga ligi kaks tundi "aliase" reeglite üle. ja kuigi meil oli õigus, ei andnud tädipoeg järele. ilmselt ta vihkab meid nüüd igavesti. ja tuletab seda veel pikka aega meelde. siinkohal tahaksin ma tänada roheliot uno kaupmehe näite eest. see oli üks vaidluse kõrghetki. miks ma küll väitlemas ei käinud. ma oleksin ilmselt praegu juba "väitlus universum 2005".
ja nüüd ma naudin veel mõningaid tallinna hetki. ja siis käärikule. sest juba ligi kolm aastat pole suuski alla saanud. mortal combat katre vs mäed is äbaut tu bigin!Sildid: minu normaalne perekond, minu väikene elu, oo rõõm, saaremaa mu arm |
mina tegin ka oma lõbuks aatoomiliselt korrektseid bikiinidega ja bikiinideta looma- ja inimkujulisi piparkooke. ühe pealuu ka. muahaha:D