ega see väga mõnus ei ole, et kui nii üheksa ajal magama minna, siis nii 12 ajal ärgata selle peale, kuidas ema teises toas kiljub ja karjub. ja telekas on põhja pandud. ja kui suurivaevu silmad lahti rebida, saab mõne aja pärast isegi aru, et tegemist on suusavõistluse ülekandega. ja ema kiljumine süveneb. ja sekka kostub üha valjenevaid hüüdeid, et eiei, ta saab hõbeda! (lõputud kiljed ja karjed, sekka sõimu). ja mina mõtlesingi, et sai hõbeda. aga siis läks kisa suuremaks ja tuli siiski kuld (lõputu kiljumine, karjumine, juubeldused, aplaus). ja selle teadmisega sain ma eesti hümni saatel uuesti magama jääda. Sildid: minu normaalne perekond, purjuki raske elu |
nüüd pead külll uue bloigi tegema "kuidas eesti teise kulla sai"