oliverikene on siin. ja me kristiga vahime teda nagu kino. sest ta õppis end just hiljuti keerama. kõhuli. muidugi teab murphy täpselt, et kuidas selle keeramisega siis on, kui kõik pealt vahivad. ja kuidas siis on, kui ma parasjagu köögist võileiba tooma lähen. igastahes ei ole õnnestunud mul keeramist veel näha. ainult ukerdusfaasi ja kõhulifaasi. aga ma tean, et kui ma terve päeva passin, siis ükskord õnnestub mul ka terve protsess ära näha.
eile käisime õismäel ühes nööbipoes, kus üks nööp maksis ainult 50 senti. pärast suures eufoorias kotikese täistoppimist nägin ka kärtsu nööbikotti. võib öelda, et kohe oli aru saada, et kes oli nööbimaailmas hullunud ja kes oli mõistlikkuse piiridesse jäänud. igastahes kodus mul need nööbid enam ära ei mahtunud purkidesse.
õhtul käisime kinomajas ka. kuulasime igor volket ja vaatasime "brothers grimmi". see oli täitsa äge, aga tänu sellele, et kinomaja ilmselt mõistis, et volke rääkis liiga pikalt, ja nad pidid sellest tulenevalt filmi ka ise veel lühendama (jättes kindlasti välja nii mõnegi põneva ja pöördelise koha), peame selle siiski laenutama, et ikka terve film ära näha. ja midagi ka kuulda. sest heli järgi oli selline tunne, et see on küll üks mõnus piraatfilm. aga tglt ma ei nurise, sest oled see, mida su vaim sööb, ja mina söön heameelega muinasjutte. nüüd peakski grimmide raamatu välja otsima ja ülelugema. sest kellele seda teadust täis kirjandust ikka vaja on.Sildid: film mu arm, naised hoos, oliverikene |
