| lisaks võimele minna suvalise inimese juurde (muidugi kerges šnapsitusastmes) ja öelda, et "sa oled ikka täiega tuttava näoga" või et "ma tean sind!", olen ma emalt pärinud ka ärevustunde. selle sama, mis paneb teda iga kord kõiki läbi helistama ja kontrollima, kas kõik on ikka hästi. nüüd mul on ka see. juba teist päeva. ärev on olla ja magada ei saa ja isu ei ole (mis iseenesest on juba suur ime). see on vastik! tegin pika jalutuskäigu (või õigemini alustasin jalutamisega ja lõpetasin tormamisega. nagu mul ikka juhtub, kui ma olen vihane või mõtlen liiga palju ja liiga kiiresti). ei aidanud. nüüd ma ei teagi, mis teha. vast läheb üle. peaksin vist vähem muretsema. Sildid: minu normaalne perekond, tõeliselt raske elu |
