| kolmapäev, november 01, 2006 |
| no Sir, no dancing today! |
pidu sai otsa ja oli päris okei. mitte nii äge, kui esimene kord, aga suva. ei viitsi end sütitada. keha valutas (taaskord) ja kui ma uue aja järgi peale viite ja vana aja järgi peale kuute koju jõudsin, siis oli küll selline tunne, et pea tuleb otsast ära ja veremaik suus ka kuskile ei kao. õnneks suutsin magama jääda siiski. ärkasin alles lõuna ajal selle peale, et jaan küsis, et mis sööki ma tahan. selle vestluse ajal ma muidugi suutsin nii kolm korda vähemalt (kui mitte rohkem kordi) magama jääda. tänaseks, tuleb tunnistada, olen täitsa välja maganud. lõpuks.
närvirahustuseks käisin teatris ka ja vaatasin ära "tõde ja õigus. teine osa" Linnateatris. täitsa änksa oli, aga minu meelest mitte nii äge kui "karin. indrek. tõde ja õigus. 4.". ja kui rahvas näitlejad juba kolmandat (kui mitte neljandat) korda tagasi kutsus, kahtlustasin küll, et tuleb jällegi püsti seista (kuigi ma ei plaksutanud viimasel korral ja lootsin, et plaksutus vaibub). seekord ma seda väga hea meelega ei teinud (mitte, et etendus oli halb, väga hea oli, aga minu arust ei olnud nii hea, et püsti tõusta), aga kuidas ma ka seal esireas näitlejate nina all istuma jään, eksole. millegipärast jah inimesed tahavad iga etenduse lõpus püsti karata. mingi uus trend vist. (kusjuures IV osa lõppedes oleks ma ise esimesena püsti karanud, sest see oli minu meelest seda väärt). kiituse väärtus ju muutub väiksemaks niiviisi.
ja veel tahaksin ma öelda, et nende pärast, kes teatris dresside ja hiiglaslike oranžide zatši tossudega käivad, minusugused ei julgegi oma kaunist ja viisakat kleiti selga panna. igakord on selline tunne, et ma olen liiga pidulikult. aga noh, minu arust peabki teatris kaunite riietega olema. ja kus ma siis veel oma uusi suurepäraseid kleite näitan, eksole.
ja et ikka tõestada oma tõelist teatrifriiklust, käisin täna ka Linnateatri piletisabas hommikul. jõudsin mõnusasti 7.45-ks ja kuigi üks tädi proovis must tänaval ette joosta, oli kordki mu pikkadest (või siis vähemasti tädi omadest pikematest) jalgadest kasu ja sain siiski tädist ette(ja mitte korraldades mõnd piinliku maratoni, vaid õnneks suutsin ka normaalsele käimiskiirusele jääda. peaaegu) ja sabas viiendaks. vedu. muidugi tahtsid kõik vanurid ka kohe jutustada (ja mitte lasta mul lugeda, kuigi vahepeal suutsin end edukalt raamatuga varjata ja vestlemist vältida). ja esimene oli seal mingi valus tädi, keda, hiljem meenutades, olen ma seal ennegi näinud. minu ees seisev tädi ka kinnitas, et see tädi on alati esimene. ja ta ei kujuta ettegi, et mis kell ta sinna kohale juba tuleb. ükskord minu ees seisev tädi oli tulnud seitsmeks. siis igastahes oli see teine tädi juba kohal olnud. tundsin, et 1.detsembril peaksin küll mingi 5-ks minema, et ise esimene olla. siis oleks sellele tädile valus tüng. muhahahahahhaa! olguolgu, vanureid ei tohi kiusata. vähemasti piletid sain ja nüüd saab jälle hunnikutes teatrisse. jess!!
aa, mulle meenus ka, et tahaksin tänada neid suvalisi toredaid noormehi ja neide (seniilsus juba käes tõesti! hihihi), kes meile NO99 kinkekaardi kinkisid. kui hea kink!
kniks.Sildid: jansa, on ikka veidrike, peoolee, sõbrad hoos, teater mu arm |
postitas Katrjuss kell 12:36  |
|
| 2 Comment: |
-
juu vellkomm!
PS. karku ma olen juba töökaaslase peal edukalt katsetanud, polnudki läbisaetud , nagu ma kahtlustasin...
suvaline, tore noormees
-
ei murdunudki töökaaslasi nahutades pooleks vä? muhahahahah!
|
| |
| << Home |
| |
|
|
|
|
juu vellkomm!
PS. karku ma olen juba töökaaslase peal edukalt katsetanud, polnudki läbisaetud , nagu ma kahtlustasin...
suvaline, tore noormees