ega ma arvasin kohe, et ega ema mind nahutamata ei jäta selle eest, et ma seekord saaremaale kaasa sõita ei viitsinud ja vahelduseks hoopiski koju üksindust nautima jäin. seega polnud ka mingi üllatus, kui ta mulle enne minekut kahekilose lõhekala sülle väntsatas ja ütles, et mina pean selle ära puhastama ja fileerima ja soolama ja ükskõik, et ma seda enne teinud ei ole. kuna tuhkatriinude elu kerge ei ole, võtsin omale kahepäevase puhkuse idee seedimiseks ja alles siis asusin selle suure töö kallale. õnneks on mul kodus terve riiulitäis tarku raamatuid, millest ikka raskeil kodutöil abi on. ja seepärast võtsin kõigepealt ette sellise tarkust täis teose nagu "perenaise käsiraamat" (l. lints, d. luitva, i. savi, s. masso, h. jänes, tallinn, valgus, 1968, lk 114-115), kust ma sain teada, et:
1. "soolatuna on maitsvaim isalõhe, emalõhe annab aga väärtuslikku marja". tõin (eeldatavasti, ma ei hakanud uurima) isaskala kapist välja ja asetasin lauale. ega ta väga kerge ei olnud, aga paberit lahti harutades ei arvanud ma ka, et tegemist on sellise hiiglasega. ausalt öeldes oli see pisut hirmutav. ja kui ma kala lõpuks ka kilekotist vabastasin ning see mul libeduse tõttu peost libises, tõin kuuldavale hirmukarje ja hüppasin isegi pisut köögilauast eemale (noh, nagu mul ikka juhtub igasugu liigutavate jõletistega). õnneks ma mõistsin peale mõnda sekundit, et tegemist on ju surnud kalaga. seega sain jätkata protseduure. järgmiseks lugesin: 2. "kalal lõigatakse esmalt ära pea, saba, uimed, avatakse kõhuõõs ja lükatakse sisikond ettevaatlikult välja." väikest jälkusegrimassi tehes avastasin, et toredad poetädid olid õnneks kõhuõõne siiski ise avanud ja sisikonna ettevaatlikult välja lükanud. seega jäi mul üle vaid pea, saba ja uimed eemaldada (õigem oleks öelda, et nüsida. alles pärast avastasin suurepärased kalakäärid). seejärel: 3. "kala ei tohi peale lahkamist enam pesta, vaid selle peab niisutatud ja tahedaks pigistatud puhta rätiga seest-ja väljaspoolt üle pühkima". kuna see kõlas üsna ähvardavalt, jätsin selle tegemata. (ja muidugi osalt ka sellepärast, et ma ei leidnud köögist puhast käterätikut ja toast ei viitsinud ka tooma minna). sellele järgnes fileerimine: 4. "kala liha lõigatakse selgroo küljest lahti kaheks fileeks". no ma ei tea. kui ma olin kala kaheks lõiganud, siis ma igastahes pisut naersin nende poolte välimuse üle. aga eemaldasin siiski ka selgroo. ja suure koguse kala koos sellega. ja naesin veel pisut. 5. "seejärel lõigatakse fileedelt ära küljeluud ja kõhuservad". kuna mulle tundus, et juba selgroo eemaldamisega olin ma eemaldanud peaaegu, et pool kala, ei julgenud ma väga midagi rohkem eemaldada. luud noppisin niisama välja ja kõhuservadest lõikasin ka pisut ära. alguses tundus, et vist liiga vähe, pärast jälle, et liiga palju. igastahes naersin ma veel pisut kala räsitud väljanägemist vaadates ja liikusin edasi järgmise etapi juurde, milleks oli: 6. "tugevaks soolamiseks võetakse 1 kg lõhefilee kohta 100-150 g soola, 1g salpeetrit ja 5 g suhkrut". kuna ema oli poole segust juba kokku seganud (salpeetrita) ja näidanud mulle ühest teisest targast raamatust nimega "valik toiduretsepte" (m. eesmaa, a. küüsverk, s. masso, tallinn, valgus, 1980, lk 4), et 1 sl soola = 30 g (seega kokku 1 kg peale 5 sl soola ja 1 sl suhkrut), segasin teise poole ise kokku ja mätsisin kala tükid mõlemalt poolt sellega kokku, keerasin ühest otsast rulli ja panin väiksesse kilekotti ja taldrikule. ja siis külmkappi mõnulema. umbes ööpäevaks. ja siis oligi valmis selleks korraks. nüüd tuleb vaid söömist oodata. mõnus. ja mina olengi see, kelle kohta oliver saab öelda, et uhh, tädi on jälle kala puhastanud. head isu teilegi! Sildid: aju jäi koju, kiika kööki liilian kosenkranius, minu normaalne perekond |
