• rohisin ja kaevasin peenraid poolalasti sellest hoolimata, et ma olin juba üle kere punane. nüüd ma olen loomulikult veelgi rohkem punane. ja pisut valutav.
• istusin oma selja ära nii, et enam liigutada ei saa. seda taibates istusin vales asendis rõõmsasti edasi.
• mõistsin, et joodav vein ei olnud sugugi väga hea, aga jõin siiski edasi. nüüd on natuke halb.
• ajasin endale sisse terve hunniku komme ainult sellepärast, et see krdi kommikauss oli mu nina all täpselt ja mul polnud ka muud asjalikku teha.
• vihastusin sääskede peale ja sõimasin neid. siis alles mõistsin, et ma saan ju tuppa varju minna. (eile ma vihastusin ka aukliku maantee peale, sest võimatu oli magada, kui iga natukese ajapärast mind umbes meetri kõrgusele õhku hüpitati).
• pesin end külma veega ja ropendasin natuke mõttes. meenusid need suurepärased poola duššid.
• sõin natuke sääsetõrjevahendit, sest üks otsustas seda mulle millegipärast ka näole lasta pisut. siiani on vahendi maitse suus.

aga tegelikult on saaremaal muidugi äge! (kui välja arvata see wifi, mida me siin naabritelt varastame, ja mis vahepeal otsustab mitteeksisteerida). homme saab randa ja veel peenraid kaevata ja veel vedeleda. mõnus ikka küll, ma ütlen!

Sildid: saaremaa mu arm