| teisipäev, mai 29, 2007 |
| go cry, emo-grandma! |
johhaaidii! placebo oli muidugi suurepärane. sama suurepärane nagu eelminegi kord. vblla ainult selle vahega, et seekord ma teadsin palju rohkem laule ja sain seetõttu ka rohkem teisi inimesi oma lauluoskusega hirmutada. ja ma ei pidanud ainult seda kohta, et "every you and every me" kaasa üürgama. või siis seda kohta, et "song to say goodbye". võib öelda, et mu laulupagas oli arenenud. nende kõrvalseisvate inimeste homse ja tänaõhtuse kõrvavalu üle ma ainult naeran. võikalt.
üldiselt oli seal väga palju väga noori väga emo-kide. kui eeros ütles, et ta tunneb end siin tõelise vanurina, siis me võtsime seda muidugi esialgu komplimendina meie igikestvale noorusele, aga pärast saali minnes saime aru küll, et tegelikult oleme me ikka tõelised emo-grandmad võrreldes nende kõikide teiste tittedega, kes kontserti nautima olid tulnud. õnneks lasti peagi valgus ära ja me saime oma vanuse pimeduselooriga varjata.
kui Nad lavale saabusid, siis ma sain aru, et brian molko on endiselt nii suurepärane ja seks. ja veel see hääl... oehoeh. vahepeal ma lihtsalt kuulasin suu ammuli (või st seksikalt poolavali) ja mõtlesin, et ei ole nii, et ongi lemmikbändi kontsert. uskumatu ju. ja jaanil oli absoluutselt õigus, kui ta ütles, et välismaal ja igalpool mujal kontsertitel käimine ei ole ikka hea. et pärast muidu tahadki ainult. noh, nii ongi. sõltuvus täielik. oeh, ma ütlen.
pärast kontserti vedelesime pisut väljas, et äkki saab bändiga kaasa (või siis äärmisel juhul vastu nende bussi akent) pressida, aga nad olid vist suures hirmus selleks ajaks juba põgenenud. kahjuks. nii ei jäänudki muud üle, kui kurvalt prismasse kilomeetrisesse kassasappa kõndida.
ja nüüd ma istun kodus ja kuulan plaati ja mõtlen, et tahaks ikkagi veel. ei jää vist muud üle, kui peab vist sinna ozzyle pileti hankima. ja lootma, et ta ikka elusana siia jõuab. see vast võib alles elamus olla.
hiljem: ma ei tea, mis mul hakkas, aga millegipärast ma lugesin läbi ka need 21 (praegusel hetkel) kommentaari kontserdi kohta delfis ja noh, kohe läksid närvid läbi ka muidugi. no krt, placebo on suurepärane laiv-bänd, ei pea mögisema selle kohapealt, eksole. ja mismõttes ei olnud lisalugusid, olid ju! ja mismõttes oli halb saund, ei olnud ju! ja üldsegi, olge vait noh! ma vist lähen nüüd nutan kellegi pluusi märjaks. jes, i´ll go cry, me, the emo-grandma.
pilt siit.Sildid: muusika mu arm |
postitas Katrjuss kell 00:54  |
|
| 5 Comment: |
-
Käisin eile õhtul Kakumäe ringil sportimas ja tegin miskipärast otsuse Prismast läbi astuda. Täitsa ära ehmatas: liiga palju välismaalase näoga emolapsi ja liiga pikad järjekorrad esmaspäeva hilisõhtu kohta. Õnneks nägin tuttavat, kes mind rahustas ja ütles, et Placebo kontsert oli. Ei olnudki emolaste katse Eestit vallutada:D
-
oojaa! Brian Molko on niiiiii SEKS!!!
(hakkan ka vaikselt emo-kidiks muutuma :P)
-
või siis grandmast emo-grandmaks.
-
jah, meie, emo-grandmad, peame ikka kokku hoidma! et siis üksteise pluuse märjaks nutta:P
api, mu aju valutab.
-
Stefan Olsdal oma pikas kehas tõesti ÜBERseks!!!
|
| |
| << Home |
| |
|
|
|
|
Käisin eile õhtul Kakumäe ringil sportimas ja tegin miskipärast otsuse Prismast läbi astuda. Täitsa ära ehmatas: liiga palju välismaalase näoga emolapsi ja liiga pikad järjekorrad esmaspäeva hilisõhtu kohta. Õnneks nägin tuttavat, kes mind rahustas ja ütles, et Placebo kontsert oli. Ei olnudki emolaste katse Eestit vallutada:D