| kolmapäev, juuli 12, 2006 |
| you can't see tits on the radio |
kuigi eufooria elab minus edasi, leidsin, et pean siiski juba hakkama vaikselt üles kirjutama. mul on ju vana pea, läheb veel meelest ära kõik niimoodi. või siis see on seotud selle horrorkuumusega, mis poolas oli veelgi hullem kui siin. see võis sulatada ära oma pool mu ajust. vähemasti selle mälu osa. no ühesõnaga. reis algas mõnusasti. kuigi polnud öösel väga palju maganud (mitte reisi- ja konsaootusest, vaid lihtsalt ma leidsin, et aeeegaa oon selle pakkimisega ja oi, bikiine peaks ka omale veel õmblema ja näe, jalgpall on ka telekas). aga igastahes sain üles ja maha mind ei jäetud. jei!
alguses läks kõik mõnusasti. kuni kuskil nii leedus ma mõistsin, et poola on ikka väga, VÄGA pikk tee. et see ei ole nii, et max kolm tundi autos ja näe, saaremaa. et see on pigem et 20 tundi autos ja näe poola. eron oli muidugi maniakk ka. ta sõitis järjest. ja selle eest talle kummardus ka. sest ega me tglt ei sundinud teda. ja ei kasutanud isegi naiselikke võlusid, et ta seda "vabatahtlikult" teeks. pigem isegi keelitasime teda vahepeal magama. aga ta sõitis siiski lõpuni. tublitubli! ja tglt õnn oligi. sest juba olid mõningased muudki maniakid kohale jõudnud. mis tähendas, et laagriplatsi avamiseks (hommikul kell 8) oli sinna kogunenud kenake ja suhteliselt aeglaselt liikuv järjekord. ja kui sellele lisada veel pähe paistev 100-kraadine päike, oli kuumarabanduse saamise eeldused kõik mõnusasti täidetud. õnneks sain selle hiljem ettekäändeks tuua ja telgi ülespanemise asemel mõnusasti hoopiski magamiskotil lösutada.
kuna konsad hakkasid pihta alles õhtul viiest ja normaalsed artistid veelgi hiljem, vedelesime hoopiski randa. kus olid kaks kaunist šokolaadipruuni noormeest. ja üks karvase seljaga mees. ja paar luikvalget meest. ja enne liivale magamajäämist jõudsin veel mõelda, et ma ei jää magama. õnneks kõige hullemat põletust ei saanud. pärast olime targemad ja vedelesime hoopiski majade vahele murule. kus sai ka magatud. või noh, kes sai, kes ei saanud. mina väga ei saanud. sest sipelgad ronisid igale poole. põhiliselt püksi. ja siis varsti oligi kell juba kuidagi saanud nii, et konsade alguseni ei olnudki enam väga palju. seega pidime end telklasse tagasi vedama. ja ohhoo, telklate juurde kuulusid ka duššid. ja veelgi suurem ohoo on see, et erinevalt teistest, õnnestus mul isegi KAKS korda sooja veega skoorida! ülejäänud kordadel pidin lihtsalt kujutlema kodu mõnusat ja sooja vett ja võimalikult vältima selliseid piirkondi nagu pea ja selg ja jalad ja eem..terve keha. noh, tglt ikka pesin end küll. et ei tekiks ettekujutlust minust kui täiega räpasest kotist, kes ootab, et millal hakkab peale see periood, kui juuksed hakkavad end lõpuks ise puhastama. no igastahes. sättisime end korda ja läksime manu chaole. alguses ma ei saanud midagi aru. et mismõttes on muusika mingis imelikus keeles ja mismõttes ma nagu oleks folgile saabunud. et kuhu jäi ameerikalik uus ja popp rokk. kuni ma mõistsin, et ma olin koguaeg mõelnud valet bändi. mando diaod noh. nojah, juhtub. sellest hoolimata oli manu chao täitsa äge. muidugi mitte nii äge kui pharell williams. või siis õigemini, pharewell williams, nagu ta kiiresti peale oma konsa algust meilt hüüdnime teenis. igastahes luges mõni meist vähem (mina) ja mõni rohkem (eron) tunde, mis olid jäänud placeboni. ja siis see hakkaski peale. ma teadsin umbestäpselt kolme lugu. ja fänn pole ma kunagi olnud. enne autos kuulamist polnud ma kordagi kuulanud maiksi placebo plaati. ega ka tema rikkaliku muusikavaramut arvutist. ja ma ei mõistnud, et miks kärts placebo peale nii pöördesse läheb (või noh, mitte just niiii, aga arenemas on väike fänn ikkagi). ja siis nad hakkasid peale. ja mul jäi suu lahti. ja ma sattusin täielikku eufooriasse. ja see oli fantastiline! ja ma üürgasin kaasa nende kolme laulu neid kohti, mida ma oskasin. ja kadestasin teisi (merlet ja kärti ja eriti eronit, jah tõesti, eronit). sest neil oli palju rohkem laule peas ja nad said palju rohkem kaasa laulda, eksole. ja siis ma sulasin täielikult brian molko hääle embusse ja ei väljunudki sealt enam. ja ilmselt sisaldasid tema laulud ka hüpnoosi, sest igastahes ma tunnen nüüd, et pean ostma kõik placebo plaadid. ja kus ma enne elasin, eksole?! ohh mind lollikest küll. ja siis sai see päev läbi ja me kobisime telki. magama.
hommikul oli põrgukuumus. ja erilist vahet ei olnud, et kas telgis või õues, igal pool oli ühtemoodi 100 kraadi. ja kuna me otsustasime see päev olla asjalikumad, kui esimesel päeval, siis vedasimegi oma kehad nii umbes kell kolm autosse ja kasutasime oma naiselikku veetlust ja rämedat ärakasutamisoskust ja suundusime kohalikku kaubandusvõrku. terroriseerides eronit tunde kestva šopinguga ja naisteriiete vahtimisega ja proovimisega. (st meie proovisime. eron proovis meesteriideid. vist.) ja tõestades miljonikordselt, et mu väide, et me šoppame vabalt 10 minutiga, ei pea siiski absoluutselt paika. ja selle šopingutuuri lõpetas fantastiline uudis, et mina olengi nüüd tädi!! jippi!
ja seitsmeks kobisime tagasi festivalile ja kuulasime pisut skini. põhiliselt tegelesime countdowniga. FRANZ FERDINANDINI muidugi. õnneks leidsime merchandise area-lt suurepärase leti, kus müüdi fännisärke. ja peale mõningast kärtsu ja merlekese veenmist, et meil on neid tingimata tarvis ja peale mõningast saatusetahet olimegi me kolmekesi riietatud franz ferdinandi punase-musta triibulistesse särkidesse. ja ikka täiega uhke oli ringi käia! (kostub kärtsult: täiega!). mööduvad inimesed küll naersid, aga ma leian, et see on puhtast kadedusest. kohtasime ka üht kaunist noormeest, samasuguse särgiga, ja leidsime, et ta sobiks eroni asemel suurepäraselt meie seltskonda. (aga sellest noormehest, kelle ristime argentinaks, veel pisut hiljem). ja siis me hakkasime tegema endile teed esiritta. kus alguses oli täitsa okei. mõnusalt õhku ja ruumi ja nii. inimesed olid rõõmsad. meid pildistati, me olime kõigi lemmikud, me olime kuulsused. ja siis hakkas peale. ja me kaotasime kontrolli. ka teised meie ümber. ruumi polnud. inimesed elasid seljas, jalas, maos, peas. õhku polnud. ma tundsin, et minestan. suutsin siiski mitte. karjusin hääle kähedaks. minestasin mitu korda mõttes ja ei suutnud uskuda, et ma olen JÄLLE franzu konsal. inimesed hullasid ja tantsisid. see oli fantastiline!! aeg jäi seisma, suu jäi lahti, šokk saabus, tipnes hüsteeriaga ja hakkas vaikselt taanduma. ja taandumusega ühes hakkas ligi tikkuma kurbus. poolteist tundi ja läbi. lisalugudeta. nagu nuiaga oleks pähe saanud. ja siis hakkas tekkima eufooria. ja see kestab siiani. ja on arusaadav, et ma ei suuda seda kontserti ja üldse midagi kirjeldada, sest seda on võimatu panna sõnadesse noh. klišee, aga tõsi.
järgmisena hakkas end üles sättima sigur ros. ega ma sellest suurt midagi ei oodanud, sest niipalju kui ma neid arvutist kuulanud olin, olid nad suhteliselt igavad ja ühetoonilised. pealegi olin ma liiga tuim selleks, et midagi veel täiega nautida (kostub kärtsult: täiega!) aga murul vedeledes ja tähti vahtides tundus see muusika küll õige. ja siis hakkas mind vaikselt tabama see mõte, et ma olin just franz ferdinandi konsal. ja näkku sigines totakas naeratus. õnneks oli pime ja keegi ei näinud. ma loodan. ja just sellises hardas õhkkonnas hakkas äkki üks mees täiega kaasa laulma. või noh, tegi põhiliselt selliseid häälitsusi nagu whuoooo, whaaaaa, whiiiiii. ja see oli lihtsalt valus. ja ta sai jätkata, kuni üks tüdruk läks ja karjus ta peale midagi poola keeles. sellele järgnes vaikus ja pisuke aplaus. ja kuna sellega sai kogu lõbu otsa, vedasime end hoopiski ladytronile. mis oli täitsa suurepärane. teadsin isegi ühte laulu. seda põhilaulu me muidugi ei kuulnud. sest parasjagu hakkas peale scissor sisters. ja vat see oli juba whoaaaa! pressisime end ettepoole. või noh, väga ei pidanud pressima, sest rahvast väga tihedasti ei olnud. mis ei tähenda nagu oleks olnud vähe rahvast. seekord olime muutnud oma kuulamisepoolt ja mõistsime, miks me seda enne ei olnud teinud. nimelt oli seal mingi liikuv kaamera, mis vedeles täpselt näos, ja lava ees ja igalpool, kuhu parasjagu vaadata tahtsid. ehk siis ta varjas lava suurepäraselt. õnneks ma nägin siiski täitsa okeilt ka ekraanidele vahtimata, sest telekat saab koduski ju vaadata. ja pealaegi ma tegelesin põhilise aja niguni tantsimise ja hüppamise ja kargamisega ja kaasalaulmisega. ja kõrvalkuulajate mõjutamisega. sest millegipärast on nii, et kui MEIE juba tantsima hakkame, siis hakkavad ka kõik meie ümber tantsima. ilmselt neil lihtsalt pole muud võimalust. või siis nad lihtsalt tahavad end meie kuulsuse ja sära paistel soojendada. või siis see on lihtsalt meie mõnitus. aga seda viimast ma ignoreerin täielikult. loomulikult. sest ma olen gorgeous.
scissor sisters oli fantastika! seekord ma teadsin rohkem kui kolme laulu ja üürgasin kaasa. vahepeal muidugi ka kõvasti ja valesti, aga ma ei teinud sellest välja. sest ma olin täielikult gorgeous. ja minususgused gorgeous´ed võivad erinevalt filthy´dest omale selliseid asju lubada. kaasa arvatud vaadata laulja karvast rinda paljastavat huvitavat ja omapärast vesti ja erutavat seksšõud. ja kontserdi lõppedes ma mõistsin, et ma pean astuma scissorhoodi. sest see on koht, kuhu ma absoluutselt kuulun. täielik five fingers for a one hand show!
pärast konsat mõtlesime, et vist peaks selle mõnusa higi ikka maha pesema. ja miks mitte seda hoopiski merre jätta. et väike mälestus meist või nii. ja nii me siis asutasimegi end ranna poole teele. esialgu entusiastlikult. pärast entusiasm kadus. sest tee oli ikka väga pikk. suisa nii pikk, et lahkudes oli väljas veel pime, aga kui me mere äärde jõudsime, oli päike juba tõusnud ja väljas valge nagu päeval. ja muidugi oli see retk mu vana keha jaoks liiga koormav. niiviisi ma ei leidnudki endas jõudu ujuma minna, vaid vedelesin niisama liival. ja siis me pidime selle sama toreda teekonna taaskord ette võtma, et tagasi telki jõuda. ja dušši alla. külma vee sattumist kehale võimalikult palju vältides kahetsesin tõsiselt, et ma end kokku võtta ei suutnud ja ujuma ei läinud. vähemasti olen ma nüüd karastunud. nagu teras. ja siis me kobisime magama. kuigi oli peaaegu päev. aga see ei häirinud.
järgmisel päeval otsustasime taaskord olla asjalikud. ja asutasime end gdyniasse. et osta kaarte ja marke ja sööki ja kõike, mis meile ette jäi. kahjuks me ei olnud arvestanud sellega, et marke saab ainult postimajast. mis suleti juba kell 15. (me tõusime umbes sellel ajal eksole). ja kuskil mujal ei müüdud. siis meil ei jäänudki muud üle kui telki tagasi kobida. ja kaardid valmis kirjutada. ja vedeleda. ja oodata. the streetsi. oi oi oi! valusad ülbikud olid seal bändis. "get fuckin` low now! get low! i can see so much hatred!" samal ajal kui meie tallaalustena end maapinnale kägarasse tõmbasime (loomulikult kartes vastasel juhul peksa saada vm), näitasid meie ees olevad noormehed bändile hoopiski keskmist sõrme. targad. aga noh, streets ikka ei ole päris minu maitse. seda ühte ägedat laulu nad ei teinud muidugi. niisama vehkisime käega ja tegime mõnitusi. kartes naha peale saada. (õnneks ei saanud). vähemasti üks streetsi laulja rääkis mõnusas inglise keeles. selle eest võis teda küll õnnitleda.
peale streetsi tuli veel samasugust "mõnusat" muusikat. nimelt kanye west. või kannivest, nagu me teda nimetasime. tal oli täitsa toredaid laule ka. või õigemini. toredad olid need lauluosad, mis olid mingid muud laulud ja toredus lõppes siis, kui kanye west hakkas sinna peale laulma stiilis "ahahahahaahaa! mhmhmh! ahahaha! wats ap joa? brader ma mään!" rikkudes niiviisi ära kogu ilusa laulu. ja märkamatult kanye westi saatel oligi ette tiksunud mu sünnipäev. ja awww. see oli täiega armas. sain isegi elegantse käesuudluse. ja kuna ai ruuld it ool (kostub võigast naeru), siis me läksime ka basment jaxxi kuulama. või õigemini basment jaxxi tantsima. sest ma tantsisin esimesest laulust viimaseni ja vabalt oleks võinud jätkata, aga läbi sai enne noh. ja siis järsku ma sain aru küll, et ma olen ikka täiega väsinud ja enam ei jaksa ja vea mind. ja niiviisi ma roger sanchezel ei käinudki. oioioi, kui kurb, eksole. kobisime hoopiski magama ära. aga ega me väga kaua nüüd ka magada ei saanud. sest mingid tropid leidsid, et selle asemel, et üksteisega kokku saada ja normaalselt rääkida, on ikka palju parem üksteisele karjuda vastuseid nii umbes telka ühest otsast teise. kahjuks üks ots oli täpselt meie telgi kõrval. et samahästi oleks nad võinud mulle ka niisama kõrva karjuda. tropid, ma ütlen! ja kui me end siis viimaks üles ajasime, olid osad telgid juba kadunud. ka meie suurepärase naabrionu telk. ja oligi aeg mõista, et nüüd tuleb endalgi kaduda. aga enne ma sain suurepärase sünnakingi. franzu dvd (ei oleks olnud vaja kulutada, eksole. aga samas ka väga suurepärane, et te seda tegite eksole. pai! ja ma muideks natuke juba vaatasin seda ja ohhhhh....pöööfikt!) pakkisime asjad kokku (seekord ma ei suutnudki telgi mahavõtmisest pääseda) ja autosse ja minek. ahjaa, meenus, et pidin rääkima argentinast veel. kohtasime teda bensukas. ja täiega oleks ta kaasa võtnud endaga. selliseid kaunitare ei jätaks küll poola, eksole. (ega ka ühte teist kaunitari, kes oli täiega beautiful dancewhore. nüüd ma siis tean lisaks suurepäraselt kaunile martinile veel ühte). aga kahjuks jäi ta siiski poola. ma loodan, et meid tagasi ootama. pikkisilmi.
lahkudes käisime gdanskist ka läbi. sest me lootsime, et ikka saame margid kaartidele ja ära postitatud. ja vaatasime isegi kaardilt, et kus postkontor on. ja sõitsime sinna isegi kohale. ja avastasime, et see on tglt hoopiski postimuuseum vms. mõnus tüng. ei läinud läbi ka plaan varastada sealt mõni ajalooline mark. ja nii meil ei jäänud muud üle, kui edasi sõita. ja siis ühes täiesti mingis imelikus linnas saime me täiesti miskist suva kohast margid ja samas juures oli ka postkast ja saime saadetud. jehhuia! ja siis saime juba rahulikult tagasi kodu poole sõita. seekord me sundisime eronit siiski magama. sest ma nägin, et ta silmadesse oli juba sugenenud maniakaalne hullumeelne läige, et korrata sama, mis poola sõites. õnneks ta mõistis ka ise, et tark oleks siiski vahepeal magada. ja nii me siis magasimegi. targem meist õues, lollimad kägardunult autos. klaustrofoobiaatakist hoolimata suutsin siiski pisut magada ja vastu pidada koduni. jei! üldiselt oli suurepärane reis. (õnneks ma mäletan ainult häid asju). ja ma ei kurda. ja teeks teinekordki. vabalt. ja nüüd ma pean pisut puhkama, sest mu käed väsisid ära täiega eksole. ja ühtlasi ma tahaks õnnitleda neid, kes siia lõppu välja jõudsid. tubli töö! ja veel seda et...head lugemist!Sildid: franz, minu normaalsed sõbrad, muusika mu arm, naised hoos, peoolee, sõbrad hoos, tõeliselt lihtne elu, vaata kuidas tantsin läbi elu |
postitas Katrjuss kell 17:02  |
|
| 7 Comment: |
-
ohh horrorit. sain just südameataki, et kustutasin selle posti just ära mõnusasti:S õnneks siiski mitte
-
aplaus, teist on sirgumas romaanikirjanik!!
-
Tule aga külasta mu boksi, mul on peaaegu kõik Placebo plaadid (kui mitte kõik) olemas!
-
-
ja veel seda, et tänan teid selle suurepärase kirjelduse eest. totakas naeratus minu näolt ei lahku nüüd kunagi.:D
-
Erikrdipikkjuttoli.
Ja ma mõtlesin, et te käisite Poolas nagu ise mingi kooriga laulmas vms :P
Silly me!
-
auuts:D praegu järele mõeldes..ega ma ei täpsustanud ju küll, et mis ja miks:P
|
| |
| << Home |
| |
|
|
|
|
ohh horrorit. sain just südameataki, et kustutasin selle posti just ära mõnusasti:S õnneks siiski mitte