ma ei tea, kas türavarrel ehk siis eronil oligi see nii plaanitud, et ta võtab meie kohtingule ka oma valusad nohiksõbrad kaasa, aga igastahes see töötas täielikult. nüüd meile igastahes tundub, et eron on normaalsusest veel normaalsem. tema sõbrad tegid oma tööd hästi. suisa nii hästi, et ma nägin neist veel ööselgi õudukaid. või siis oli see sellest absindist, mis meil ära proovida õnnestus.
jaanikul olin saares. vaatasin mereparaadi ära. ja pärast kõik vanurite naljad ka. ja siis vaatasin mändjala ranna ka üle. ja selle liivahunniku, mis kogunes nii mu kotti kui ka sellistesse kohtadesse nagu nina ja kõrvad. ja aias vaatasin maasikaid ka hoolikalt ja mõned maasikad vaatasin punasemaks kui nad olid, et ma saaks ikka juba neid süüa ka. ja siis pärast vaatasin lillepeenrad ka üle ja umbrohu eemaldasin sealt ka sellise hooga, et järgmine päev käed valutasid. ja kui me tagasi sõitma hakkasime öösel, siis vaatasin merd ka ja mõtlesin, et saaremaal elaks ma iga kell. ja mitte ainult nii nagu vanasti, et terve suve, vaid ka muul ajal. sest saaremaal lihtsalt on niii mõnus.Sildid: minu normaalne perekond, minu normaalsed sõbrad, saaremaa mu arm |
