kuigi peale aweka sünnat oli selline tunne, et ma ei tantsi enam kunagi ja järgmine kord kui kärts küsib, et mitu šampat võtame, ei hüüa ma enam entusiastlikult, et kolm, parandas aeg õnneks kõik haavad. ja nüüd ma juba suudan natuke end allapoole painutada. konstantse ägisemiseta. ja ühtlasi ka kaela keerata. ja täna poes diskot tehes mõistsin ma täpselt, et mis liigutuste pärast mu keha valutab. loodan, et mul on meeles neid liigutusi järgmine kord vältida.
veel käisin üle suhteliselt pika aja koidus ja "meeldiva" üllatusena oli lagi otsustanud end põrandaks moondada. ilmselt on ülemine naaber lihtsalt veidike remondiga hoogu läinud. õnneks ei olnud keegi all, kui lagi maha sadada otsustas. mõnusa kivise suuretükilise rahena. seda mõnusat koristust. aga vähemasti oli koduteele lohutuseks maha sadanud mõnus hunnik raha, mille ma loomulikult üles korjasin. muidugi enne veendudes, et raha küljes ei ole nt niiti, millega seda eemale tõmmatakse. või siis, et see ei ole asfaldi külge liimitud. või midagi muud taolist humoorilist. ja et kuskil ei ole varjatud kaamerat. ei olnud. nüüd olengi hunniku võrra rikkam. jei!
ahjaa. tahaksin veelkord tänada maaster seppa, kes tegi mulle selle suurepärase plaadi. sest see on lihtsalt nii suurepärane. zänkz mään!Sildid: oo rõõm, purjuki raske elu, vaata kuidas tantsin läbi elu |
