| kolmapäev, juuli 11, 2007 |
| tarkusetulv jätkab tulemisteekonda |
oi, vahepeal on juhtunud igasugu põnevusi! selleks peame ajas tagasi liikuma ja kujutlema ette üht suurepärast juunikuu päeva, mil merlekene sai kätte oma dr. merle-tiitli. võiks ju arvata, et sel päeval müristas ja sadas pussnuge ja kõikjal kostus võigast iivõl lääfi. tegelikkuses muidugi inimesed sulasid ja väljas oli sada kraadi. ja teekond merlekese kodust maaülikooli näis igavesena. aga kohale me jõudsime ja õnnitlused said üle antud. õhtul läks merle peole ja meie läksime ka. peole, mis oli tema juures ja mille me ise olime tekitanud. kuna merle lubas meil lahkesti juua kõike kodus leiduvat joodavat, läks peagi lõbusaks. ja siis veel natuke lõbusamaks. ja lõpuks oli juba tõeliselt humooriline. ja kui merle öösel helistas ja meid endaga deidile kutsus, käskides ühtlasi kaasa võtta kogu kodus leiduv alkohol, oli ta üsnagi imestunud, et iga tema nimetatud joogi peale sai kärt öelda joodud! nii ei jäänudki muud üle kui see vana halb maasikaliks kaasa võtta. aga ega me seda ei joonudki. selle asemel käisime ringi ja lõbutsesime ja koju saime alles ma-ei-tea mis kell. see polnud muidugi hea, sest hommikul pidime viljandilähistele jaanitulele minema. ainult tugevamad ajasid end üles ja tegid seda. nõrgemad vedelesid edasi ja võtsid end kokku. nii mõned tunnid. õigemini küll alles siis, kui ilmar helistas ja ütles, et kaua ta peab veel õluta olema. siis polnudki muud varianti, kui minek.
jaanipäev oli vahva! täielik niisama olemine. ilmselt merle lõpetamine oli jätnud liiga sügava pitseri, et mingit suurt möllamist organiseerida. seega istusime niisama ja vaatasime maailma (ma olen selles täiesti kindel) suurimat lõket ning võitlesime sooviga sellest üle hüpata (ma arvan, et sellisel juhul oleks juhtunud palju enamat, kui ainult põlev tagumik). mõnus.
vahepeal siin jalutasime linnas ka (tallinnas) ja kohtusime maailma valusaimate vendadega. nad olid soomlased. vanurid. kahel neist olid mad scientisti soengud. ühel david hasselhoffi soeng. ja nad olid tõeliselt toredad ja võiks öelda, et isegi intelligentsed. ja tegid meist ja meiega pilte (ma arvan, et edasipidi me hakkame selle teenuse eest raha küsima välismaalastelt). aga siiski ma keeldusin nendega koos baari minemast. jah, ma olen pidur. juba teist korda, võiks öelda. dääm, mii! (ja kärdi eluõnn).
ja siis saabus sünnipäev. mängisime keeglit (mu keha valutab siiani!) ja millegipärast kõigi põhiküsimus oli, et kas see kast šampust ka ikka tuleb, nagu tavaliselt. tulituli. loomulikult. ja selle sünnipäeva tarkusetera on, et mitte kunagi ei tohi lasta tuppa inimesi, kellel on olemas videoneerimise võimalus. ma kordan, MITTE KUNAGI!! sest pärast on võimalus end avastada kõiksugu toredatest kohtadest ja ma ometigi ei jaksa kõiki mõrvata, kes seda videot näinud on. ohh õudust, ühesõnaga. vott. ja nüüd ma lõpetan poolalasti kodus ringilippamise (kuigi see on nii mõnus) ja teen midagi kasulikku ka vahelduseks. näiteks söön. ja kogun uusi tarkusi.Sildid: hurmav naer, kaunitarmehed, purjuki raske elu, sõbrad hoos |
postitas Katrjuss kell 12:25  |
|
|
|
|
|
