| ega minust oligi naiivne arvata, et see vastik kõhu- ja südapahaviirus koos kõige ebameeldivama minimaalpalavikuga lähebki ühe päevaga üle. ei ole ikka küll nii, et kui järgmine päev on palavik põhimõtteliselt läinud ja vahepeal istumata on võimalik ka voodist teise tuppa kobida, et siis võib kohe linnavahele minna. sest ega ikka ei või küll. ma sisuliselt naersin, kui ema küsis, et kuhu ma nüüd lähen omast arust ja kas ma ei arva, et ma juba esimese kümne meetri peal ära minestan. no kuidas ma minestan, kui ühest toast teise tuppa sain vabalt ju! eks kohe on näha ka, et ma ikka olen niii üliharva haige, et ei teagi, mida see tähendab. eile nt oli lihtsalt võimatu voodis niisama vedeleda ja magada, kui oleks saanud ju igasuguseid asju teha. neid tegemast takistas vaid see, et nii kui ma end püsti ajasin, pidin ägisedes nõrkushooga jälle voodisse tagasi laskuma. aga st, täna siis läksin rõõmsasti välja ja naersin veel endamisi, et ah, tobe ema, mis tema ka teab. no igastahes alguses oligi okei. siis mõne tunni pärast läks süda pisut pahaks ja otsustasin koju ära tulla. teekond "noku" juurest kalamajja näis igavene. koduukse juurdes tabas mind tõeline nõrkushoog. ma ei suutnud kuidagi võtmeid kotist välja tõmmata ja sikutasin neid nagu segane. kui ma lõpuks ukse lahti sain ja end ka trepist üles olin ägisenud, sain aru, et emal on õigus ja ma olen ikkagi haige. nüüd istun siin ja kogun jõudu, et oma vana ja vaevatud keha voodisse vedada. homseks olen küll terve! Sildid: tõeliselt raske elu |
