| kolmapäev, november 28, 2007 |
| tore õhtupoolik |
kuna madis elab peaaegu-merevaatega luksuskorteris, siis ta leidis, et oleks täiesti ebaaus, kui ma merd ei näekski (sest mingi nõme kõrvalmaja on end täpselt tema maja kõrvale ehitanud ja seetõttu varjanud mõttetu klaasosaga merevaate). niisiis toppisime end aga riidesse ja eelnevalt rõdult ilma vaatamata kepsutasime entusiastlikult õue. nojah, ilm loomulikult oli täielik kräpp, mistõttu me sisuliselt jooksime need paarsada meetrit rannani ja tagasi, ning olles üksteist õnnitlenud selle suurepärase mereääreskäigu pärast, otsustasime, et targem on siiski majade vahele minna ja kõige targem üldsegi kedagi külastada, kes kohe seal läheduses elab. õnneks oli selline inimene täiesti olemas ja nii me siis seadsimegi oma sammud vilmari juurde.
vilmar, nagu selgus, on üks suhteliselt maailma valusamaid (heas mõttes) inimesi. kohe alustuseks tegi ta paar hüsteeriliselt naljakat nalja ning kasutades ära minu hingamisraskustega seisundit, surus mulle kätte oma fotoalbumid. ma mõtlesin, et ta teeb nalja. kahjuks siiski mitte. nii ma siis pidingi pilte vahtima ja vilmar istus mu kõrval, et ma jumala eest ühtegi vahele ei jätaks. õnneks oli pilte vähe. vilmar õnnitles mind selle rituaali läbimise puhul, mis ta ikka kõigile uutele tuttavatele korraldab, ja ühtlasi näitas, kuhu ta albumid paneb, et ma teinekord teaksin kohe võtta. karistuseks pildivaatamise eest sõin ära kõik tema mandariinid. nii oli olukord jälle tasakaalustatud.
pärast vaatasime "kodu keset linna" ja arutlesime pikalt selle üle, mida niina peaks tegema ja kas sirje valetab ning kes on meie lemmiktegelased. meie vestlust segasid madise karjatused stiilis "džiisäs, mida te teete?!", aga ega me end neist häirida ei lasknud, loomulikult. jutustasime aga edasi. ühtlasi üritades ka madist oma vestlusse haarata, näidates talle kes on kes ja tutvustades ekraanil säravate situatsioonide tagamaid. kahjuks madis ei võtnud sugugi vedu, pööritas silmi ja teatas sügava ohke saatel "app-ppiii!" ning läks hoopiski suitsetama. einoh, ise muidugi teab, kui midagi seriaalist, et mitte öelda Seriaalist, ei tea.
mõne aja möödudes otsustasime talle halastada ja hakkasime hoopiski kaarte mängima. loomulikult mina põhiliselt võitsin ja madis põhiliselt kaotas ja vilmar oli teine. madisele oli see muidugi paras selle "laevade pommitamise" eest, kus mina kahe mängija hulgast saavutasin kõik korrad teise koha. naersime vilmariga võikalt ja lõime käsi kokku. mispeale madis teatas, et tema läheb nüüd igastahes koju. tegelikult ta ei läinud, vaid hoopiski võitis ühe mängu ja ütles, et see otsustas kõik ja tema võitis kogu seeria. ega meil ei olnudki selle peale midagi kosta. siis oligi aeg end riidesse tagasi toppida ja päriselt koju ära minna.
oli tõesti tore õhtupoolik.Sildid: hurmav naer, minu normaalsed sõbrad |
postitas Katrjuss kell 14:55  |
|
|
|
|
|
