| mul oli väga põnev lõuna täna. enne Selverisse sisenemist vajus mu ees kokku üks vanaproua. see iseenesest ei olnud põnev tegelikult. põnev oli see, et ma tegin midagi, mis oli täiesti mitteminulik. nimelt ma astusin juurde ja küsisin, et kas ma saan aidata. st loomulikult pole ma mingi nõme mühakas, kes astub surijatest üle ja raputab jalaküljes rippuvad vigastatud eemale. lihtsalt tavaliselt on selliste olukordade juures keegi teine, kes koheselt ise reageerib. mis mind enda juures üllatas oli täiesti selgeks jäänud pea ja iseseisvalt sõnu moodustav suu, minu pärismina seda kõike enda kõrval pealt vaatamas. vanaproua õnneks toibus ja minu esialgne kahtlus, et šitt, ega ta ometi surnud ei ole, osutus ka alusetuks, kui muidu silmad pärani lebanud tädike end siiski liigutas. aitasin tal tõusta ja peale korduvaid kinnitusi, et tal ei ole vaja, et ma arsti kutsun, soovitas minu parajasti sündmuskohale saabunud tuttav proual Selveris pingil natuke istuda ja end koguda. sellega oli proua ka nõus. hea, et samal pingil istuv teine vanur teatas, et ega nendevanused ei tea jah kunagi kodust välja astudes, et kuidas täna läheb ja kas ikka tagasi ka jõuad. tahtsin teda õnnitleda. vat selline juhtum. Sildid: apimaja, põnev elu |
