| jõudsin Löwenruh peatusesse just õigeks ajaks - juba paistsidki eemalt troll number viie sarved. natuke ootust ja sõiduk veereski mu ette. nägin läbi akna mõnusat vaba üksikistekohta. naeratasin endamisi rahulolevalt - mu tagumik juba peaaegu tundis, kuidas ta sinna natuke kulunud pruunile kõvale istmele vajub. troll peatus ja uksed avanesid. hakkasin enesekindlalt sisse astuma, et vaba koht hõivata, kui äkki kihutas minust paremalt mööda mingi tropp noormees, kes osava manöövriga mind seljatas ja välgukiirusel mu ihaldatud istekoha hõivas, endal nägu suurest õnnest peas peeretamas. vahtisin natuke nõutult, silmad suured peas, kuni olukord mulle kohale jõudis. minu mõnus koht oli läinud! hetkega! oi kuidas ma seda noormeest terve tee Marja peatuseni tigedalt põrnitsesin ja mõttes sõimasin. õnneks väljus seal üks naisterahvas, kellest vabaks jäänud istekohale ma igaks juhuks peaaegu juba siis istuma hakkasin, kui too alles tõusis. et nurga tagant ei jõuaks kohale kihutada mõni uus tropp, kellega koha pärast võidelda. vanuri elu ei ole kerge! Sildid: ma olen normaal, muinsustervitus, troppe ikka on |
