teisipäev, august 18, 2009
Norra juhhei
ei, ma ei kavatse teha sissekandeid stiilis reisikiri vol1, vol2, vol3 jne. kui juba, siis kõik ikka järjest. ja võõõimalikult pikalt. muhahahhaha. ja ei kobise, et miks niiiii piiiiik ja miks niiii piiiiik ja keegi ei viiiiiitsi ju lugeda ja tee lühemalt. vat just ei tee! ja ma tean vähemalt ühte inimest, kes selle kõik läbi loeb (peale mu laste, keda ma sunnin. ja lastelaste. keda ma ka sunnin.)! nii et eepost alga!


1. suurepärane päev

nagu ma juba kirjutasin, ei pidanud ma Norra minemisega erilist vaeva nägema. õnneks oli mu isa nõus mind lennujaama ära viima. tšekk-innis oli mingi tšikk, kes vaatas mind natuke nagu imelikult (või siis mulle ainult tundus nii). tahtsin talle oma piletibroneeringulehe anda, mis peale teatas teenindaja silmi pööritades, et passist piisab. igaks juhuks küsisin, et kas id-kaart võib ka olla. noh, mu pass nimelt on surnud ja ma pole uut teinud ja kuigi ma uurisin kõik võimalikult täpselt välja, et kas ikka saab Norrasse id-kaardiga, oli siiski kerge värin sees. no igastahes sain teenindaja näoilmest aru, et rumalamat küsimust annab üldse ühel inimesel moodustada. siis küsis ta, et kus ma istuda tahan. mõtlesin, et huvitav, ma ju bronnisin endale ära koha, et miks ta sellist küsimust üldse küsib, aga ei viitsinud hakata mölisema. ütlesin, et ükskõik ja kas aknaaluseid kohti on. oli ainult kardina taga, kus keegi ei taha kunagi istuda ja nii ma ka igaks juhuks ei tahtnud. seega sain mõnusa vahekäiguäärse koha. siis ei saanud enam jätta ütlemata, et tegelikult mul oli koht broneeritud piletit ostes. aga sain kohe teada, et ilmselt siis keegi broneeris selle enne ära (mis minu arust ei saa olla võimalik, sest pileteid ostes polnud mitte ühtegi kohta kinni lennukis). või siis ma broneerisin endale koha äriklassi ja seda nad mulle ju tavaklassipiletiga võimaldada ei saa. vms. jäin seda tšekk-inni tšikki veidikeseks jõllitama. sellesmõttes, et kas ta tõesti arvab, et ma olen ajukääbik vä. pingutasin oma näole naeratuse ja pressisin läbi hammaste, et võib olla jah nii juhtus (ei saa ju juhtuda!! kui ma oleks teise klassi broneerinud, oleks pilet ka triljoni võrra kallim olnud ja ma oleks sellest ju aru saanud, maivõi!!), ning kiirustasin minema, et mitte alustada on puhkust närvide kaotamisega.

turvaväravatest sain kenasti läbi (koos kõikide kaasavõetud pommide ja muude mõnusustega, höhöhö) ja asusin pardalelaskmist ootama. olin rõõmsasti taastanud oma sisemise tasakaalu, kui meie juurde tormas G4S turvatöötaja, kes väga ärritunult nimetas kellegi nime. selgus, et tegemist oli ühe norrakast prouaga, kes tuvastamise järel kohe inglise keeles läbi sõimati selle eest, et ta suvatses oma abikaasa lennupileti ja passi endaga kaasa võtta, samal ajal kui tema abikaasa ootab all ja ei saa sisse kuidagi. mu närvid hakkasid seepeale muidugi vaikselt läbi minema. vaene proua oli ka sellise näoga, et ta ei saa päris täpselt aru, mille eest ta sõimata sai. sest noh, raske on ju teisele inimesele viisakalt probleem selgeks teha, kui selle asemel saab möliseda. õnneks läks turvatädi enne ära, kui ma talle virutanud oleksin (ja ilmselt seeläbi vangi läinud ja Norra minemisest vaid unistanud).

lend läks hästi ja siis oligi juba mu ees maailma suurima naeratusega Kärt, kes ühtlasi kandis silti "Freaks flock together!", ja koheselt kisades mu kaela külge rippuma asus, lõbustades sellega kõiki teisi ootajaid meie ümber.

siis pidime pisut ootama bussi, kus Kärt osavasti oma ilu kasutades sai meile mõlemile tudengipileti, mis oli poole odavam kui täispilet, aga siiski hingematvad 115 NOKi, mis Eestis teeb 205 krooni ja millega saab mõnusasti sõita Hiiumaale ja vist peaaegu ka Saaremaale. aga see selleks.

ja siis me olimegi Tagumikus. st Äässis. st Åsis. noh, seal kus Kärt elab ja kus ei ole soovitatav seda tähte lugeda ä-na vaid ikka o-na, nagu Kärdile ükskord selgeks tehti. igastahes tõi Kärt bussipeatuse tagant välja rattad, mis meid kõigepealt Britta juurde magamiskoti järele (jah, just eelmisel päeval viidi minema nii tekk, padi kui ka voodiriided ja ka üks voodi. ilmselt suures minu saabumise hirmus) ja hiljem Kärdi ja Laura peenesse residentsi viima pidid.

esialgu olin ma rattasõidu üle rõõmus. siis ma mõistsin, et mul pole oma kohvrit kuskile panna. õnneks lahendus see probleem kiiresti ja ma ei pidanudki ühe käega kohvrit hoidma ja teisega samal ajal juhtima. kuni ma jõudsin järgmise probleemini, milleks on üles-üles-alla-üles-üles-alla-teekond. te ei kujuta ette (või noh, vblla siiski natuke), kui pärisõudne on küngastest üles vändata. ma mõtlesin, et ma suren sinna tõusudele. jaa, ma kasutasin esimest käiku (peale mõningast kangelaslikku kolmanda käiguga punnitamist). see ei aidanud. ikka oli täiega raske ja ma pingutasin peaaegu nii, et pihik lõhki, kuni me lõpuks Britta juurde jõudsime. rõõmustasin. loomulikult ennatlikult. nimelt sain teada, et Kärt elab tegelikult hoopiski teisel pool, kuhu me peame ka üles-üles-alla-üles väntama. kui lõpuks majani jõudsime, olin ikka küll täitsa läbi. selle tunde muidugi kustutas see, et Laura oli meile valmistanud suurejoonelise õhtusöögi, mis sisaldas ka LIHA!!(jah, ma pean seda rõhutama, sest selleks, et Norras endale liha lubada, peab Eestis suhteliselt miljonär olema.) ja kui ma olin välja toonud kingitused ja eelkõige LEIVA, tõusis mu tuju veelgi, sest selliseid nägusid, nagu neil (või vähemalt Kärdil) leiba nähes ees olid, ei kohta just iga päev. (õnneks sain ma päris suure osa leivast muidugi ise ära süüa, muhahhahaa.) nii me siis seal pläkutasime ja ma sain maailma kõige pehmema teki alla magama, samal ajal kui Kärt magamiskotis pidi olema. höhöhö. ei tundnud üldsegi südametunnistusepiinu. höhöhöhöö.

2. suurepärane päev

kuigi mul oli puhkus, ärkasin siiski juba vist kell 9. plötutasin ja lugesin ja magasin ja venitasin niiviisi kenasti 12ni välja, et siis Kärdiga, kes tööl oli parasjagu, pealelõunal kohtuda. pidin täiesti iseseisvalt poolel teel instituuti asuva bensiinijaamani orienteeruma, mis alguses oli hirmutav, aga tegelikult väga lihtne teekond (otse-vasakule-otse). kui välja arvata künkad, muidugi. arvasin, et hullem on seljataga, aga muidugi ei olnud, sest tee ülikooli juurde viis sisuliselt ülesmäge, mistõttu mul oli pidevalt surmaeelnetunne neid künkaid vallutades.

vahepeal tegime pausi ja külastasime teele jäävat Norra suurimat vaatamisväärsust Norsk Landbruksmuseumi, mis eesti keeles tähendab Põllumajandusmuuseumi.

nagu aru saada on, oli seal kõik põllumajandusse puutuv esindatud. kaasa arvatud väike muuseumi sees asuv kanala, mis andis kohale ka tõelise põllumajandusliku aroomi. kanad ise olid nunnud ja suurte kohevate tagumikega. hea meelega oleks mõned neist kaisutamiseks koju kaasa võtnud, aga õnneks suutsin end siiski tagasi hoida. lahkudes jooksis piletitädi meile järele ja küsis, kas me ikka filmi vaatasime teisel korrusel, kus on kaunid Norra vaated ja loetakse Knut Hamsuni tekste. olime viisakad ja nõustusime ka filmi ära vaatama. see ei olnud üldse halb, vaid päris kaunis. õnneks kestis ka vaid 17 minutit.

seejärel olime valmis lahkuma. kahjuks oli natuke aega varem vihm valmis taevast alla sadama ja nii me siis passisime seal muuseumis, kuni meile tundus, et sadu jäi väiksemaks. oh, see tunne oli muidugi petlik! olime just õue jõudnud, kui vihm otsustas veelgi suurema hooga sadama hakata. mulle isegi nagu tundus läbi saju kostuvat mingit kohutavat naeru. nii ei jäänud meil muud üle, kui muuseumisse tagasi joosta ja edasi oodata. õnneks kandis ootus vilja ja me saime edasi Kärdi instituuti liikuda. ei pea mainima, et teekond jätkus ülesmäge, kerges vihma kastmes.

instituudis sain teada, kus asub Snäkkbaar, kust saab mõnusalt odavat, aga suurepärast kohvi, ja vett, treenimisruum, kus keegi ei käi, sest keegi ei taha, et neid avastataks treenimas mõningates omapärastes poosides, massaažitooliruum, kus kahjuks tool ei töötanud korralikult, ja muidugi ka daamide tualett, mille asukohta iga peen daam peab teadma. need põhiasjad selged, sukeldusime visitoslo.com leheküljele, et peilida välja kõik tasuta sissepääsuga muuseumid ja muud põnevad kohad, mida Oslos külastada.

igastahes plötutasime me arvutis nii kaua, et vahepeal väljatulnud päike asendus taas vihma ja äikesega. nii me siis passisime, ninad vastu välisukseklaasi, ja ootasime selginemist. vahepeal tunduski, et nagu ühest kohast oleks heledam taevas, aga see tunne möödus kiiresti, kui see koht tumeda pilvega kattus. lõpuks ei pidanud me enam vastu ja otsustasime ilma trotsides siiski poodi ja hiljem koju sõita, mina vaikselt endaette palvetades, et äike mu jalgrattasse ei lööks. läks õnneks.

tagasiteel poest tabas meid ootamatu õnnetus, kus Kärdi pakikalt libises maha 3-liitrine jäätis, mis kenasti lahti lendas ja pealmise poolega vastu maad virutus. kui me olime end suurest naerust koguda jõudnud, ei jäänud vaestel idaeurooplastel muud üle, kui jäätis piki asfaldit tagasi karpi libistada, pealmine osa ära kraapida ja ignoreerida mööda jalutavate norrakate naeru. sel hetkel mõistsin, et ma ei saa enam kunagi teha seda nalja, et "Õu, sööki tahad? Söö siis sealt maast!", sest see võib juhtuda päriselt. põgenesime kiiresti, sest Kärt ütles, et ta peab seal veel neli kuud elama ja eelistaks seda teha nii, et keegi teda vastjuhtunud intsidendiga ei seostaks. kodus söökisime (ka jäätist!) ja kobisime magama, et järgmine päev Oslo jaoks kaunid välja näha.

3. suurepärane päev

siin ma õnnitlen kõigepealt kõiki, kes on viitsinud siiani jõuda. ainult viis päeva veel! ju kän duu it!

sellel mõnusal päeval Kärt tööle ei läinud ja niiviisi me sättisime end rongi peale, mis röövis mult sõidukaardi eest 250 NOKi (445 krooni), millega ma sain muidugi sõita kõiksugustes transpordivahendites. tunnistan ausalt, et kohutava idaeuroopa kaagina sõitsin põhilise osa jänest ja ei lasknud kaardile eriti templeid lüüa. ainult mõnikord suurest hirmust või siis õhtuti, kui kontroll nagunii ringi käis. või st piletimüüja. kes vist ei olnud sama, kes kontroll. aga see selleks. igastahes sõitsime me põhiliselt piletimüüjata vagunis (selle triki õpetas Kärdile ja Laurale sakslanna Britta) ja hoidsime sihtkohani hinge kinni, kõiki kahtlustavalt vaadates ja kontrolliks pidades. minu elu pikimad 35 minutit iga kord. ja esimene kohtumine Oslo Central Stationiga.

Oslos oli meie eesmärk minna muuseumidesse ja Holmenkollenisse, aga muidugi toimusid metroos parasjagu teetööd. ja kui me olime nii umbes pool tundi piletiautomaati vahtinud ja lõpuks ühel kohalikul endale natuke süsteemi lasknud seletada ja siis lõpuks ka metroole end asutanud selgus, et see sõidab vaid ühe peatuse ja me peame edasi minema bussiga, mille asukohta juhatavad märgid (follow the signs! follow the signs!), mida kahjuks kuskil ei olnud. lisaks sellele avastasime, et me pole üldsegi seal, kuhu me jõuda tahtsime (Majorstuenil) ja olles mõnda aega T-bane ukse ees kaarti vahtinud, otsustasime, et lähme.. eem..sinna! ja jalutasime lähedal asuvasse trammipeatusesse, kus üks lahke vanahärra ei lasknud meil üldsegi trammiteekaarti vaadata, vaid suunas meie pilgud tabloole, mis teatas, et tramm saabub paari minuti pärast. peale mõningat passimist mõistsime, et ega me naguni Holmenkollenisse enam ei jõua, ja asutasime end hoopiski Oslo põhitänava, Karl Johans gate poole.

esimese asjana nägin ma seal kuldset Living Statue´t, mis mulle kohe "Hot Fuzzi" meenutas ja naerdes kaamera järele haarama pani. sellest hetkest sai minust tõeline turist!

edasi liikusime Norra parlamendihoone ehk Stortingu juurde, kus ma õelalt naerdes sundisin Kärti mõnusat turistipilti tegema ja ühtlasi nägin ka ühte mõnusalt rasvast kajakat, kes ilmselt Tallinnast mind jälitama saadeti.

sealt liikusime National Theatre´i juurde, kus ma pildistasin ühe kuju hiigelkinga ja uudistasin muidu pargis ringi. siis juba ootas meid Slottsbakken ja Slottsplassen ehk siis vastavalt Kuningamägi ja Kuningapalee. mäe otsast oli päris mõnus vaade (aga noh, see on ilmselt Norras igal pool väiksemagi (ja suurema) künka tipus). samal ajal, kui mina vaadet nautisin, olid kõik ülejäänud turistid teisele poole pöördunud. vaatasin siis ka ja nägin vahimeest oma putkas, kes tõelise staažika modellina välkuvate kaameratega flirtis. ei jäänud mulgi muud üle, kui hurmav meeskaunitar jäädvustada. kohe selle järel algas vahtkonnavahetus, mida ma Kärtigi vaatama sundisin ja ühtlasi vahtkonnaga ringi ümber palee tegema. õnneks olime vanurid ja ei jaksanud väga palju kõndida. avastanud lossi taga pingid, vajusime hoopiski sinna oma väsinud jalgu puhkama.

peagi leidisme, et paleest on meile küll ja seadsime sammud Vigelandi pargi poole. teel kohtasime sõbralikku norrakat, kes, nähes meid tänavanurgal kaardiga, asus kohe seletama, kuidas edasi minna. tänasime teda sõbralikult ja ütlesime, et Eestist (ta küsis), et ta saaks kodus linnukese Eesti taha teha.

pargis asutasime end kõigepealt pingile plötutama (vanurid!!) ja sööma sööki, mille olime ostnud poest, kus müüja lõpetas oma telefoniga kõnelemise alles siis, kui pangakaart kuidagi läbi ei läinud ja ta seda probleemi lähemalt uurima pidi. selgus, et selles poes välismaised kaardid ei tööta ja pidi sulliga vehkima. söögiks olid muidugi traditsiooniliselt näkileivad ja tuunikalakonserv. (sest me oleme vaesed idaeurooplased).

Vigelandi pargis vaatasime kujukesi, põhiliselt muidugi peeniseid ja tagumikke. itsitasime täiega ja tegime endist kuulsustega pilte. park on väga kift, kindlasti minge vaatama. kui sinna satute. sest kuidas saab üks park, mille keskel ilutseb suur paljastest inimestest moodustatud peenis, mitte olla äge.

pargi lõppu jõudes hakkas sadama muidugi täiega vihma ja pidime jooksma puu alla varju, enne kontrollides, et see ei oleks tamm. (tamm nimelt ei pidanud välgu ajal miskipärast kaitsma, üks oli niiviisi seal all seistes surma saanud hiljuti). ei olnud tamm. õnneks oli tegemist vaid hoopadukaga, mis peagi möödus, et paljastada päike. ja vikerkaar. liikusime väljapääsu poole, et enne lahkumist paluda mõnd möödujat meist teha ka üks pilt kujudega, mis jooksevad, käed püsti. meie loomulikult seal kõrval samas poosis. ohvriks sai üks turist, kes meid kõikide möödujate suureks rõõmuks pildistama soostus. lahkusime naerdes. (ei, turist ei lahkunud naerdes mu fotokaga).

edasi mõtlesime, et mida küll veel teha. vaatasime, et oleme täitsa surnuaia läheduses ning otsustasime minna vaatama Henrik Ibseni ja Eduard Munchi haudu, mis kenasti kaardile ka ära märgitud olid. surnuaeda jõudnud uurisime ka sealset kaarti, et hauad kindlasti üles leida. Ibseni omaga polnud absoluutselt mingeid raskusi - leidsime selle sisuliselt kohe. Munchiga oli muidugi teisiti. me käisime mingi viis korda seal surnuaia kaardi ees. nii ühes kui teises surnuaia sissepääsu juures. jätsime meelde mitmest teest peab üle minema ja kust ära keerama. ja igakord jõudsime samasse kohta välja, mis ei olnud Munchi haud. lõpuks jätsime platsi numbri meelde. see viis meid endiselt juba tuttavasse valesse kohta. nii me siis lõpuks ei leidnudki üles seda va hauda ja pidime talle ise mälestussamba tegema. loomulikult "Karje"-stiilis. (ma nüüd googeldasin ja sain teada, et haud on selline. ei mäleta küll ühtegi, mis oleks niimoodi välja näinud.) siis oli juba pime ja me otsustasime lahkuda. nii surnuaiast kui ka Oslost.

4. suurepärane päev

sellel suurepärasel päeval kobisime Oslosse tagasi, olles endaga ka Laura kaasa vedanud. otsustasime, et peame ikka Holmenkollenis ära käima. ja seekord meil isegi õnnestus sinna kohale jõuda. jõudsime isegi külastuskeskuses avatuse viimased 15 minutit ringi vaadata ja tutvuda suusahüppetorniga, mis kahjuks just parasjagu oli ehitamisjärgus, et valmida 2011. aasta mingiteks mängudeks. nii me ei saanudki proovida, et kuidas sealt ka alla kukkuda oleks. see-eest leidis Laura, et ma võiksin läbi raudaia suusaradu pildistada ja siis Veerpalule ja Maele maha müüa. milline tulus äriidee!

Holmenkollenist sõitsime Oslosse tagasi, et einestada (kuklid ja makrell. ja "Smash", loomulikult. viimast ma pean Kärdilt tellima, sest mul hakkab juba otsa saama), kohtuda ka esimese trolliga, kes küll juhatas meid poodi kampsuneid ostma, ja siis minna Grünerløkkasse maailma (või Oslo) kõige väiksemasse baari jooma maailma kõige kallimat odavamat õlut (pool liitrit maksis 58 NOKi ehk 103,22 krooni, nagu selgus Kärdi pangaarvelt hiljem kainenenuna).

imetilluke baar kandis nime "Bar Boca" ja oli väga nunnu koht (ühtlasi on see ka see koht, kus Kärt ühe vanamutiga oma koti pärast võitles. seetõttu käisingi ma ringi, kott peaaegu et tabaga kaelas, juhuks kui see vanamutt peaks naasema). õnneks me jõudsime nii vara, et saime suisa istuma. et siis jätkata oma hurmavate naljade ja naeruga. Laura juba ägas vahepeal, et me lõpetaks, sest ta on terve päeva naernud ja ei jaksa enam ja ta nägu valutab. naersime veelgi võikamalt (õnneks naersid ka teised inimesed Norras päris võikalt. tundsin end nagu kodus) ja tegime kohe rohkem nalju. loomulikult oli see naer läbi pisarate, arvestades õlu hinda.

ühel hetkel saabusid meie lauda Norra noor...st vanamehed, kes kohe usinasti meiega vestlust alustasid. sai palju nalja. iseenesestmõistetavalt. üks oli moefotograaf, kes oli just hiljuti ka Eestist pärit modell Irinat pildistanud ja kohe innukalt meile ka temast pilte näitas. üks oli Roger ("Release Woger!" jah, vaatasime just eelnevalt "Life of Brianit"), kes töötas lastega ja oli kirjutanud ühe raamatu. ühtlasi oli tal kodus suur voodi ja ta käis postkastist kinnastega ajalehti toomas, sest ta ei tahtnud oma käsi määrida. ja siis oli üks, kes on minu arust alati välismaalaste seltskonnas. see on see, kes küsib, et kus sa õpid/töötad jm maailma igavamaid küsimusi. ja siis veel üks, kes oli oma venelannast naise interneti teel leidnud (russian bride moodustus mu pähe, aga ma ei öelnud igaks juhuks midagi).

õhtu jätkus nalja ja naeru saatel. pidime vastama küsimustele, et miks peaksid nad oma viimase puhkusenädala just Eestis veetma. piinlikkusega tõdesime, et midagi peale odava õlu ja kauni vanalinna ei osanudki neile öelda. loodust polnud ju mõtet kiitma hakata inimestele riigis, kus iga nurga peal vahib niigi mingi vaade vm loodusime vastu. mina tahtsin kangesti öelda, et Eestis on räigelt igav tegelikult, aga suutsin end taas tagasi hoida. loomulikult mainisime ka kauneid naisi, keda küll praegu Eestis pole, sest nad on kõik Norra saabunud. õhtu käigus õpetasime neile selgeks ka "Terviseks!", millest erinevalt eelmisest korrast, kui Kärt ja Laura seda kellelegi õpetasid ei saanud esialgu mitte "Pervoseks!" ega "Transiseks!" vaid "Turboseks!". otsustasime, et edaspidi õpetame välismaalastele toosti tõstmiseks palju lihtsama "Tõstame toosti Teie tervise auks!".

mida aeg edasi, seda lahkemaks läksid ka meie laua noormehed, ja nii me ei pidanudki koguaeg ise seda surmkallist õlut ostma. ühtlasi läksid mõned neist ka natuke purjukimaks, mistõttu vetsus moefotograafi kohates teatas ta mulle, et "Kiss me!" mina, julmur, muidugi hakkasin räigelt naerma ja pidin pikalt puiklema kõrvale. ka sellisest lausest, et "I know you want to!". sellest hoolimata läks siiski õnneks. ja ma sain lahkuda. natukese aja pärast järgnes mulle samal ajal vetsus istunud Kärt, kes ei saanud muidugi tagasi tulles jätta võikalt naermata. ega muidugi mu seiklused moefotograafiga ei olnud otsas. terve ülejäänud õhtu pidin ma talle selgitama, et hoolimata sellest, et ma niiiiii kangesti tahan, ma siiski temaga ei suudle. seepeale sebis ta endaga kaasa mingi teise tšiki, kellega suhtlemise vahepeal käis ühtlasi ka mind sebimas. oli humoriaalne õhtupoolik.

öö lõpus panime meie Kärdiga ööbussiga tagasi Åssi ja jätsime Laura release Wogeri juurde.

5. suurepärane päev

sel mõnusal päeval võtsime rattad ja sõitsime ~9 km kaugusele Drøbakisse. teel kohtusime päevituspinkide ja suurepäraste kirsse täis puudega, kus me õgarditena muidugi end täis puukisime, puid allagi painutades, et kõik kirsid ikka kätte saada.

väntasime edasi ja jõudsimegi peaaegu linna. enne mõtlesime, et vaatama ka ringi Follo Museumis, mida me ei leidnud või ei saanud täpselt aru, et kus see on. seetõttu sattusime hoopiski mingitesse kindlustesse ja kohtusime jõledalt rasvaste nälkjatega, kes end heaoluühiskonnas kohutavalt suureks olid õginud. nad nägid välja nagu väikesed kakajulkad. ja ma kiljusin igakord, kui ma kogemata ühest sellisest rattaga üle sõitsin.

kindluste juures tasus end ära ka küsimus "Snakke tu engelsk?", mille Kärt suurepäraselt selgeks oli õppinud (ja mina ainult seetõttu, et "snakke" kõlab peaaegu nagu snäkid). naisterahvas, kellelt Kärt seda küsis, vastas muidugi "Nej." seepeale üritas Kärt selgitada, et tahame mere äärde, öeldes "Sea? Water?" ja lõpuks, meenutades suurepärast sõna "munnvann" (suuvesi) , "Vann?", mispeale tädi nägu tabas selginemine ja ta seletas meile norra keeles, kuhu minna, millest me õnneks natuke ka aru saime.

nii me jõudsimegi lõpuks alla mere äärde ja ma sain oma varbad lõpuks ometigi Oslofjordi toppida.

linn ise oli väga nunnu. meenutas Haapsalu või mõnd muud väikest linna, aga muidugi oli palju suurem ja uhkemate majadega. aga sama rahulik ja inimesteta. külastasime Jõuluvana postkontorit, sest Jõuluvana nimelt elas Drøbakis enne kui ta Korvatunturisse kolis, kohtusime Aleksander Rybaki postriga ja sõime maailma kõige mõnusamat jäätist, et siis tagasi üles vändata, mis oli päris kohutav, ja läbi saju koju sõita.

6. suurepärane päev

siin me käisime Skis, mille suurim vaatamisväärsus on suur ostukeskus. meiegi ei jätnud seal olemata ja ühtlasi ei jätnud raha sinna jätamata. muud põnevat siin päeval vist ei toimunud. või siis ma olen unustamas juba kõike huvitavust. ka kõige usinama turisti ind (ja mälu) hakkab reisi lõpupoole raugema!

7. suurepärane päev

kuna mu suurepärane aeg Norras hakkas vaikselt otsa saama, mõtlesime, et peaks ikka ka kultuursed veel olema ja muuseume külastama. kui Kärt seda ka oma juhendajale mainis, venis tolle nägu pikaks ja ta soovis meile "Have fun!".

enne, kui asutasime endid taas Oslo poole teele, maitsesin ära ka Norra roa fiskpudding ehk kalapudingu, millega võileiba pakkus instituudi söökla. maitses pisut nagu krabipulk, aga palju maitsetum ja halvem. kahjuks ma ei leidnud korralikku linki, et te mõistaks milline see on. kujutlege ette sellist valget, pealt natuke pruunikat tellist, mis kergelt võdiseb.

kalapuding söödud asutasime Oslosse. kõigepealt külastasime Nasjonalgalleriet, et ära näha Eduard Munchi "Karje". peale ekslemisi meil see ka õnnestus. kuigi, nagu ka surnuaias, oli kadunud ka muuseumis see ruum, kus kuulus maal asub. õnneks läks meil leidmiseks tunduvalt vähem aega. mõjus pilt. nagu ka ülejäänud Munchi maalid.

Nasjonalgallerietist läksime edasi Kunstindustrimuseetisse, kus oli välja pandud mööbel ja mood ja keraamika jm põnevused. olime eriti osavad ja läbisime muuseumi poole tunniga ning jõudsime enne sulgemist isegi poes ringi vaadata.

muuseumides käidud, teatas Jaagup, et nad jõuavad Oslosse ja nii me kohtusimegi Jaagupi, Triinu, Aweka ja Liisiga. kõiksuguste kurikaelade valvsa pilgu all. kohting oli mõnus ja päädis Kärdi jaoks koormatäite tasuta toiduga, mida minagi olin sunnitud tassima (veel päevi hiljem leidsin oma kotist kaerahelbeid).

pärast kohtingut asutasime end Den Norske Opera & Balletti ehk Ooperiteatri juurde, et selle katusel ringi kõndida. katus oli väga valge ja silmadel hakkas natuke valus, aga muidu kaunis ja mõnusasti kõnnitav, kuigi väljas hoiatasid sildid libeduse ja muude võimalike ohtude eest, mis ettevaamatuid katusevallutajaid tabada võivad.

ja siis oligi aeg koju minna, mis muidugi ei õnnestunud, sest rongid otsustasid vahepeal mitte käia ja buss maksis kohutavalt palju, mis tähendas mõnusat passimist rongijaamas. aga lõpuks me siiski tagasi jõudsime, et kuulda Lauralt klatši sellest, kuidas Munch ja Vigeland üksteist vihkasid, aga pidid Pariisis siiski koos elama. ja kuidas Munch oli modelliga kastrollima läinud Vigelandile skulptuuri järgi visanud, mis siiamaani kuskil Pariisi tänaval vedeleb. ja põhimõtteliselt ta vihkas Vigelandi seetõttu, et too sai omanimelise pargi, aga Munch ei saanud midagi. ja veel saime teada, et norrakad olidki need, kes juustunoa leiutasid. aplodeerin.

8. päev, mis osutus suurepäraseks ainult kella neljani

see oli nimelt see päev, kus kogu Norra hingas kergendatult minu lahkumise puhul. (ja ilmselt toodi Kärdile ovatsioonide saatel tagasi ka voodi ja voodipesu ja padi ja tekk). põhimõtteliselt me midagi ei teinudki. päevitasime aias ja erutasime tšehhist naabrit, kes juba eelnevalt oli Kärdile teatanud, et Kärt on ikka väga palju mõnusam ja meeldivam, kui see kuri Laura. noh, teinekord ei tasu poolalasti naisele tuppa karata, eksole.

vot, nii me siis seal päevitasime ja lahendasime Kroonika ristsõna ja vedelesime niisama ja siis järsku pidigi juba lahkuma. ja kuigi Kärt oli teinud omad korraldused, saabus siiski lennujaama viiv buss ja bussijuhti ei hirmutanud ka see, kui Kärt ütles, et tema bussile ei tule, vaid tahab ainult raha. muidugi oli bussijuht endiselt rõõmus, sest Kärt tahtis ju minu raha. ja nii ma siis lahkusingi, pisarad kurgus, sest ega minagi ei ole robot.

lennujaamas sai selgeks, et heaoluühiskond on pettus, kui ma tšekk-inni tegin ja piletitädi Estonia peale siukse näo tegi, nagu tegemist oleks mingi mitteeriti eksisteeriva kohaga. ühtlasi ei andnud ta mulle ka pardakaarti, mida ma pidin minema küsima, ja ei öelnud ka värava numbrit, mida ma samuti pidin minema uuesti küsima. turvakontrollis õnnestus mu kotil kaks korda röntgenit skoorida, aga õnneks ei tahtnud keegi mind küsitleda. Estonian Airi stjuuardessid olid endiselt selliste nägudega, nagu nad vihkavad oma tööd ja kõiki reisijaid, ja ma sain juba lennukisse sisenedes aru, et ma olen põhimõtteliselt juba Eestisse jõudnud.

vot siuke reis siis seekord. aplaus ja lilled siia jõudnutele ning edu silmade taastumisel ja prillide hankimisel!

Sildid: , , , , , , , , ,

postitas Katrjuss kell 09:18  
9 Comment:
Postita kommentaar
<< Home
 
Minust


Nimi: Katrjuss
Asukoht: Tallinn, Estonia
Minust: Mul on koguaeg päris piinlik. Tihti teen ka mõtlemise hääli.
Vaata minu täielikku profiili

Viimased postitused
Arhivaari lemmikud
Teisi igasuguseid
  • Franz Ferdinand
  • Placebo
  • Scissor Sisters
  • Akne ehk Zits
  • Awekas
  • Eesti käsitööblogid
  • Ellu raudkops
  • Go fug yourself
  • Imekaunid ehted
  • Irve
  • Kas see on rumal...
  • Krista Kõiv
  • Kärt Tag...Åsis
  • Käsitööst valutavad käed
  • Liisu
  • Maiks, mu arm
  • Maiks, mijn liefde, Hollandis
  • My milk toof
  • Postsecret
  • Rloaluarnad
  • Sepp
  • Sigane
  • Triin
  • Viper
  • Wulffmorgenthaler
    • eXTReMe Tracker