| esmaspäev, märts 01, 2010 |
| kolisime ära |
eile, pärast taastumist suurepärasest Ilmari peost (kus muuhulgas suutsime me Kärdiga teineteisel tantsuhoos ideaalselt jalad alt lüüa ja mina oma hääle olematuks juua (juba kolmandat päeva kähisen ma ringi ja lõbustan inimesi sellega, et ütlen neile "Nonsenss.")) ja Kristi sünnipäevast, kolisime Madisega tema suurepäraste töökaaslaste ja Kärdi imepeenikeste käsivarte, mis asju tassides ei murdunudki, abiga peaaegu maale. St Kivimäele, kust nt Pärnu ja Kuressaare on vaid imeväikese jalutuskäigu kaugusel. igastahes on meie uus kodu tegelikult muidugi Kertti vana, aga see-eest väga kaunis ja avar ja soe ja vanni ja rõduga ja ideaalne, kui mitte arvestada seda enne mainitud maalähedast asukohta.
loomulikult ei jäänud olemata esimese uuekoduhommiku lõbustused, mis algasid sellest, et voodist välja tulles lõin ma pea vastu lampi ära, mille peale lambipirn otsustas lambist välja kukkuda ja puruneda. "Killud toovad õnne!" teatas Madis reipalt end voodist välja ajades. tegelikult ta muidugi valetas. kui me lõpuks toast välja saime, läks nr 18 bussi meil just nina alt ära ja kuigi me andsime endast parima, et selle peale joostes ikkagi jõuda, ei võtnud Madis oma Maailma Kõige Libedamate Kingade tõttu kurvi välja ja käis kenasti külili. mina julmana ei saanud muidugi terve ülejäänud aja naeru kuidagi pidama. nii me siis ootasime naerdes uut bussi.
olin eelnevalt kõik oma ümberistumised selgeks teinud ja seetõttu täiesti veendunud, et sekeldusi töölejõudmisega ei juhtu. eksisin, muidugi. teadsin täpselt, et Valdekus tuleb maha minna. läksingi. selgus, et nr 33 ei peatu seal. naersin pikalt ja helistasin Madisele. kõndisin tagasi eelmisesse peatusesse. õnneks 33 peatus seal ja tuli ka kohe. edasi selguse, et buss peatub ka Valdekus, aga see ei ole 18ga sama, vaid natuke eemal. naersin veel ja helistasin jälle Madisele. kõne lõpetuseks teatas ta mulle, et "Naermiseni!". hiromant. nautisin bussisõitu ja mõtlesin, et väga hiljaks tööle ei jäägi, kui tädi bussisüsteemist teatas: "Männiku, lõpp-peatus." esimese hooga ei saanud ma midagi aru ja mõtlesin, et mida helli, mismõttes lõpp-peatus. läks natuke aega, enne kui mõistsin, et loomulikult olin sõitnud valele poole. naersin jälle ja helistasin Madisele, kes seekord peaaegu pidi lämbuma. õnneks oli nüüd järgmist bussi oodates kindel, et ma sõidan vähemasti õigele poole. teavitasin ka ülemust hilinemisest ja jõudsingi tööle ainult tund aega tööalgusest hiljem. greit saksess!
loo moraal: teinekord tuleb oma voodi panna sellisesse kohta, kust gigantinimesed, nagu mina, ei löö välja astudes oma pead ära, ja et tuleb välja mõelda selline bussiplaanideseletussüsteem, et ajukääbikud, nagu mina, saaksid ka sellest aru, ja ei sõidaks ikskohtadesse.Sildid: aju jäi koju, apua, hurmav naer, joo vähem, mul on maailma parimad sõbrad, naised hoos, piiiduu, purjuki raske elu, põnev elu, vaata kuidas tantsin läbi elu |
postitas Katrjuss kell 10:07  |
|
| 4 Comment: |
-
muahhahhaaa!!!
tundub, et peate oma kodu feng shui paika panema. (just lugesin vetsus mingit naisteajakirja, feng shuist siis)
-
A millal soolaleib on?:D Tahaks oma peaga kaeda seda lampi.
-
mu Feng shui ootab oma aega kuni kaovad kõiksugused kastid ja kotid ja hunnikud.
Triin, lambile ostsin uue pirni, nii et ma võin soolaleiva kuupäeva kenasti sättida nii, et Sa ka oma peaga selle lambi ära näed. muidugi peaksin ma siis ostma veel ka kühvli ja harja, et vaatlustagajärjed elimineerida. a Sa muidu millalgi Eestisse ka rändad?
-
|
| |
| << Home |
| |
|
|
|
|
muahhahhaaa!!!
tundub, et peate oma kodu feng shui paika panema. (just lugesin vetsus mingit naisteajakirja, feng shuist siis)