ootasin peatuses kojusõidubussi ja nagu viimastel aegadel tavaks - lugesin (sest ma olen avastanud igalpool ja eriti bussis lugemise võlu). raamat on mul endiselt Robin Hobbi "The Ship of Destiny", see 900-leheküljeline käntsakas, mis isegi käest panemata võtab läbilugemiseks maailmatuma aja.
istun siis ja loen ja silmanurgast näen, et peatusse tuleb noormees, kes kraamib oma kilekotist lagedale - ohh üllatust! - samalaadse telliskivi (kes tellis kivi?). muigan endamisi. ja ega siis kaua ei läinudki, kui juba näitasimegi üksteisele oma raamatuid ja arutasime Robin Hobbi (nt ütles noormees Liveship Tradersi triloogia kohta samuti, et tema meelest oli esimene osa täielik seebikas ja põnevaks läks alles teise osa poole pealt ja ega mul ei jäänudki siis muud üle kui vaimustunult "Jaaa!" hüüda) ja üldse fantaasiakirjanduse üle ja oli väga tore ja natuke naljakas kuni mu buss tuli ja ma pidin kahjuks lahkuma. igastahes rohkem selliseid bussipeatuse kohtumisi!Sildid: hurmav naer, lugemine mu arm, mõnus elu |
kahjuks oled sa aga juba abielus.
hahaa!