| meil on hoovis miskid tited. kes karjuvad kakskendneliseitse. ja põhiliselt nad karjuvad minu nime. et siis ma võpatan sirgu igakord, kui hüüdmist kuulen. et justkui peaks aknale tormama vaatama, et kes mind hüüab. ja nii juba pikemat aega. ega mul ju aju pole, mis taipaks, et mind ei hüüta. Sildid: minu väikene elu, muinsustervitus |
