| jah. nii see ilmselt ongi. ma olen alates üleeilsest (vahepealset magamist arvestamata) sisuliselt koguaeg enda ette naernud. st, ma ikka muidu ka aegajalt naeran enda ette, aga no niimoodi tervelt mitu päeva - vat niimoodi ei ole. ja kui eilse naeru eest võib tänada otseselt kärti ( ja kaudselt erost), siis täna, no täna ma ei teagi, et keda tänada. päikest vblla. või uno loopi. või seda, et ma sattusin nostalgia lainele (ja siis juba on ikka väga palju, mida naerda). või seda, et kui juba korra naerusoonele saan, siis ikka enam niipea ei lõpeta (nädalavahetusel urmet ei saanud aru, et kuidas kolm tütarlast suudavad nii umbes 250ml lahjast kokteilist nii naeruseks muutuda, et vahepeal on suisa oht naeru kätte lämbuda. noh, kokteil ei olnud üldsegi põhjus). ühesõnaga ma tahaks nüüd päikese kätte jalutama ja peesitama. sest vblla värskes õhus tuleb mõistus ka tagasi. seniks aga - mõnusat naeru! Sildid: aju jäi koju, hurmav naer, ma olen normaal, naised hoos |
ju aar ö nattos!:P