käisin poes. ja loomulikult lisaks raha kulutamisele ka närve kulutamas. nagu ikka siin rimis juhtub. küsisin lihaletist rakvere kalkunisinki. müüja vahtis mulle mõttelageda näoga otsa. et piinlikku vaikust ei tekiks, otsustasin korrata ja palusin uuesti rakvere kalkunisinki. seepeale küsis müüja: "mida? rakvere kartuli-singi salatit?" vastasin, et ei, paluksin hoopiski rakvere kalkunisinki. mispeale müüja küsis taaskord: "kas kartuli-singi salatit?" mõtlesin, et ta teeb nalja. küsisin uuesti, seekord hääldades kõik sõnad veelgi selgemini ja aeglasemalt välja: "palun r-a-k-v-e-r-e k-a-l-k-u-n-i-s-i-n-k-i!" nüüd sai õnneks müüja siis lõpuks aru, et mis mulle anda.
pärast oli muidugi naljakas. ja rimi hinnapoliitikast ja sellest, kuidas ma ühelt müüjalt sõimata sain, sest liiga kaua kooki valisin, ja selle eest ka, et ma tahtsin teada, mis seal koogi sees on, ja kuidas seal üldse töötavad suhteliselt nõmedad müüjad ja kassapidajad ja kuidas ma ühe konkreetse juurde sattumist absoluutselt väldin, võiks ju ka kirjutada, aga noh, ma ei viitsi. ja pealegi olen ma selleks praegu liiga näljane ka. minu seened! minu sink! minu pasta! minu tühi kõht ootab teid.Sildid: kiika kööki liilian kosenkranius, on ikka veidrike |
mis siis nüüd selle diktsiooniga lahti on?