teatris olid meil kristiga seljas sellised riided:
tunnistan ausalt, et selle pildi tegemine oli loomulikult ka üks põhjus, miks me kärtsuga kohtumisele pisut hiljaks jäime ja siis pärast tibide kombel teatrisse tippimisjooksu tegema pidime.
etendus ehk eesti teatri laulud meeldis mulle väga! vblla ainult see, et lõbusamaid laulukesi oleks võinud rohkem olla. ei, ma ei kurda tegelikult üldsegi, aga mulle lihtsalt pisut tundus, et kurblike laulude osakaal oli suurem. aga noh, nalja sai tegelikult küll ja hingekurbust ka piisavalt, nii et kõik oli tasakaalus. ja isegi üllatusi oli. kasvõi nt see, et ma ei osanudki oodata, et "ta keerutab, lennutab..." kõlab tegelikkuses palju-palju paremini kui see soomlaste äranämmutatud "saaremaa valss" (ja need ei ole tegelikult päris samad, esimene on algversioon ja tunduvalt kaunim, oma osa on muidugi ka laulu taustal).
ja nüüd ma lappasin linnateatri mängukava ja pidin kurbusega/rõõmuga tõdema, et ma olen põhimõtteliselt KÕIKE näinud, vähemasti neid, mis mulle vähegi huvi pakuvad/sid (ja neid pole üldsegi mitte vähe). nüüd tuleb vist teatrit vahetada ja vahelduseks mõne teise teatri mängukava ette võtta.
ja "ma tahan olla öö" tekitas endiselt värinaid. peangi seda nüüd kuulama.
riietusest rääkides lisaks veel nii palju, et ma leidsin just oma toast kristi rasedusaja sukkpüksid, millele ta oli suure kõhu jaoks tekitanud ülaäärde täiesti uudse ja fantastiliselt nutika (vähemasti tema enda arvates) lahenduse. naersin nende üle pisut. ja veel pisut. geeniuseid meie peres jagub.Sildid: foto, huumoripreemia, minu normaalne perekond, minu suur koopia, naised hoos, teater mu arm |
