ega ma aknast välja ei vaadanud küll ega midagi. õnneks maiks helistas ja ütles, et vaadake. vaatasimegi. oligi lumi lõpuks ometigi. õnneks oli ka kärts varnast (ehk siis sealt samast mu diivanilt) võtta ja nii me pärast Matti-filmi läksimegi õue hullama. õigemini küll jalutasime niisama linnavahel ringi, sest lumi oli liiga märg (ja mina liiga rumal, et selga panna suusakostüüm), et sellesse pikali visata. aga mõnus oli ikkagi.
koduteel nägin kahte noort inimest lumes maadlemas ja selle valusa vaatepildi üle pikemalt naermast takistas vaid see, et olin sunnitud koduuksest sisse astuma. kurbusega pidin tõdema, et kahju ikka, et jaan selliseid asju tegema ei soostu. juba siis, kui ma temaga tänaval peotantsu harjutada üritan, ta ainult naerab ja teeb näo, et ta tegelikult ei tunne mind. mis siis veel lumes möllamisest rääkida, eksole. õnneks on terve pikk talv koolitamiseks veel ees.Sildid: film mu arm, hurmav naer, jansa, minu väike koopia, naised hoos |
millal esimene tund on?
pelmeen-sälg on kõigeks valmis :P