| üle aastate esimest korda ei tulnud. vaatasin hommikul unesegasest peast et kalendrit pole. mõtlesin, et vaatasin valesti ja magasin edasi. unes nägin hiiglaslikke šokolaadikalendreid ja kinkidest punnituvat jõulusokki. naeratasin läbi une. eesootavast mõnust, muidugi. aga tõustes kalendrit ikka ei olnud. suures toas ka ei olnud. ega köögis. ega teistes tubades. kui maiks koju tuli, arutasime, et millest küll sellel aastal selline õnnetus. maiks arvas, et ilmselt sellest, et sokki polnud väljas - päkapikud ei tea ju muidu, kuhu tulla. mul tuli temaga nõustuda. seetõttu otsisingi kapist jõulusoki välja ja riputasin (maiksi soovitusel) suurde tuppa aknale - et ikka eriliselt hästi oleks päkapikkudele näha, et kalendrid tahavad toomist ja sokk toppumist. teist maiksi soovitust ehk aknale sussirivi moodustamist ma seekord täitma ei asunud. veel. selle ma hoian pärastiseks. et kui päkapikkudele tuleb veel tugevamini vihjata komminäljas pailaste olemasolu kohta. Sildid: minu väike koopia, tõeliselt raske elu |
päkkapikkude mittetulek on esimene märk: koli välja, penskar.