just paar päeva tagasi uhkeldasin maiksi ees, et mul pole juba aaaammmu tarkusehambad valutanud ja üldsegi nad põhimõtselt ka valutamise ajal ei valutagi. nüüd käin ringi, pool suud valus ja paistes. ainuke lohutus on see, et vähemasti tarkust tuleb mühinal.
ja eile natuke naersin ka selle üle, et hansapank pommitab kärtsu sõnumitega, et ta oma kaardile järele tuleks. nõustusin ka kunagi mingi tudengikaardiga (ma olen ju pehmeke) ja pidin sellele järele minema, aga unustasin ja pilti pealegi ka mul polnud. mulle õnneks ei saatnud keegi sõnumeid. kuni tänaseni. nüüd pean siiski ilmselt end esmalt piltniku juurde ja pärast panka vedama. üldiselt on targem vist suu kinni hoida ja mitte rääkida. siis peab pärast vähem kahetsema.Sildid: hurmav naer, minu väike koopia, minu väikene elu |
