trollis ei ole mul tavaliselt midagi teha. st lugeda ju võiks, aga no olgem ausad - mina ei suuda küll end raamatule kontsentreerida. seda enam, et lugedes on ka alati võimalus õigest peatusest mööda sõita (mida on ka juhtunud). mida ma siis teen trollis, kui midagi teha pole? loomulikult hakkan vaatama eesistuja mantli õmblusi. nii ka täna. ja kohe kargas silma, et näe, härral on õlasissevõtted kõik puha erineva pikkusega ja ka korralikult maha pressimata. no vahtisin siis neid mõnda aega. ja nii tahtsin seda ühte sissevõtet pikemaks venitada. häiris noh! vahepeal vaatasin aknast ka välja, et mitte viga näha. aga eriti kaua ei saanud seda teha - pilk kohe tõmbus sinna sissevõtetele jälle tagasi. nagu magnetiga. ja ma olin ikka üsna lähedal, et härrale õlale koputada ja öelda, et vabandage, teil on õlasissevõtted erineva pikkusega ja halvasti pressitud. tehke midagi! no ma saan aru küll, et ta poleks saanud midagi teha, aga vähemasti mu süda oleks rahunenud (vblla). õnneks läks härra peagi maha ja mu ette istus daam, kellel olid korralikud õmbused. silm lausa puhkas!
ja lõpetuseks ma tahaksin "tänada" neid suurepäraseid falcki piletikontrolle, kes hommikuti tööle/kooli kiirustavaid kodanikke kontrollivad. jäin minagi mõnusasti loengusse hiljaks. hea töö!Sildid: ma olen normaal, troppe ikka on, õmblemine mu arm |
Ma enam ei julge isetehtud riietega su nähtavusalasse ilmuda. Kannan nüüd igaks juhuks poeasju, et saaks end välja vabandada ("mina ei teinud!"):D