eilne päev oli viimase aja humoorilisemaid. terve õhtu ma ainult naersin nii, et suu ja kõhulihased valusad. nimelt saime üle ma-ei-tea-mitmesaja-aasta jaagupiga kokku ehk moodustasime suurepärase deidi. ja see oli nii lõbus, et ma ei mäletagi, millal ma viimati rääkisin ja naersin ja ülerääkisin ja naersin ja koosrääkisin ja naersin ja siis samal ajal ka teistest aru saada püüdsin. noh, kui aus olla, siis ma ei mäleta nii mõndagi asja eilsest. ei, ma nüüd _niii_ purjus ka ei olnud, aga lihtsalt vahel juhtub ikka mälukaotusi. igastahes olime alguses "chocolaterie´s" (mis, ma loodan, oli kärdi jaoks ikka piisavalt prestiižne) ja pärast loomulikult "levikas" (mis, ma arvan, võis kärdile võibolla just mitte niii prestiižne tunduda). viimases oli ka kohe aru saada, et me olime sinna saabunud liiga vara, sest saadaval oli palju pehmeid kohti ja hingata sai ka. ühesõnaga mõnus. kahjuks oli jaagupil kaasas ka fotokas, millega ta jäädvustas meid peale esimest õlut. ja teist. ja muidugi mida edasi, seda õudsamaks läksid pildid. välja arvatud üks pilt, mis oli kaunis, aga mille jaagup millegipärast ära kustutas. dääm juu, ma ütlen.
kuna kärdil oli täna tööpäev, siis pidime lõpuks ikkagi ka koju tulema. aga ega lõbu ei lakanud - täiesti imeläbi oli meie koduteele sattunud üks suur ja mõnus ostukäru, mida me muidugi kohe ka kasutama hakkasime. võib öelda, et me enne vist ei olegi nii kiiresti koju jõudnud, kui selle käruga uhades. ja mina jällegi ei ole enne kunagi aru saanud, et kui friik peab olema, et mingist kärusõidust mõnu tunda. vot, kes proovinud ei ole, ei teagi. see oli lihtsalt niii suurepäraselt valus, et ma olen veel terve tänase päeva sellele mõeldes endaette naeru vihtunud. ja trepist ma ka üles ei saanud, sest nagu selgus, oli kärulükkamine teinud oma töö mu siiani, minu teada, olematute jalalihastega. ja sõiduki parkisime kärdi aeda, et seda teinekordki kasutada.
ahjaa. mulle tuli meelde, et merleke on nüüd habemega naine. et kui mind mingi kord tabab hämmastus, et KES on see habemega naine, kes mulle helistab, ja MIKS on ta habemega naine, et siis tuleb äkki meelde ikka. noh, see prestiižne värk ja. eskortteenuse firma ja. noh, lihtsalt enesele väikseks meenutuseks.
hiljem: kuigi ma naeran endiselt seda kärusõitu, ei suuda see lahjendada mu vihastumist, mis tekkis, kui ma olin lugenud oma 9nda (nagu mida veel?!) klassi kokkutuleku foorumit. ma arvasin, et mõned inimesed on vahepeal arenenud. kahjuks eksisin.
veel hiljem: tahaksin end nüüd õnnitleda, et põhjustasin ka teistel klassikokkutulekuteemalised arutelud. hehehe.
veelgi hiljem: oi, ma olen saanud suure au osaliseks, aga noh, sellest ma räägin üks teine kord, mis ei ole see kord. sest iga asi omal ajal!Sildid: hurmav naer, mees sa ei tea kui kiiresti ja kaua ma räägin, purjuki raske elu, sõbrad hoos, troppe ikka on |
