| esmaspäev, september 08, 2008 |
| suurepärane Lohusuu-koolitus |
ühesõnaga. Merlekene lõpetas augusti lõpus ära oma veterinaarse internatuuri. ja Kärt kohe mõtles, et selle puhul peaks sõitma tema juurde maale Lohusuusse ja tegema ühe väikse kräu. Merlekese auks. meelitasime ka Jaagupi tema lõputöö juurest eemale ning asusimegi teele, Kärt mõnusasti roolimas. ilmne on muidugi see, et vähemasti terve linnasõidu aja tegime Kärdi kulul palju nalju ja naersime rämedalt. pärast tegime üleüldisi nalju.
Rakvereni sõitsime pinguldatud tuharalihastega ja iiiiiik-ilmega näol. siis mõtlesime natuke vabamalt võtta ja ostsime endale õlled, mida Jaagupiga rõõmsasti tagapingil ka kohe libistama asusime. (peaks vist siinkohal mainima, et kell selleks ajaks oli saanud vist nii umbes 11.30). sõidu teine pool läks loomulikult seetõttu veelgi lõbusamalt. vähemasti meil Jaagupiga.
maale kohale jõudes vaatasime kõigepealt üle Kärdi ema uue ägeda tantsuplatsi. siis lasime end veelgi lõdvemaks ja jõime ära ka ülejäänud õlled. ühtlasi oli Kärdil võimalus meiega lõpuks ometi ka ühineda. õlle kõrvale sõime vettinud kuivatatud kala. tõeline Peipsi-äärne riläksidüll.
siis muidugi juhtus see suur õnnetus, et õlu sai otsa. kurvastasime vaid hetke ja otsustasime siis tõeliste maainimestena pisut purjukitena ratastega poodi uute järele sõita. (jah, ma saan aru, et jääb mulje, nagu me oleksime joodikud. tegelikkuses oli meil lihtsalt koolitus. st Jaagup koolitas meid ühe pudeliga teist pudelit avama ja kuidas sa õpid, kui avatavaid pudeleid enam pole, eksole.) ühtlasi helistas meile Merleke, kes teatas, et ta on juba peaaegu kohal.
egas midagi. ajasime rattad kuurist välja ja asusime teele. kuna mina olin praktiseerinud Hollandis usinasti pakiraamisõitu ja -sõidutamist, käisin Kärdile peale, et istugu aga julgelt mulle pakikale. see muidugi polnud hea mõte. esimese meetri peal käisime kohe käna. Kärdil oli käsi katki ja mul mõnus sinikas põlve peal. ega see muidugi mu indu ei vähendanud. kuidagi õnnestus Kärti veenda uuesti proovima. see lõppes Kärdi pakiraamile kinnijäämisega ja rebenenud püksitagumikuga. selle peale oli ta rõõmsasti nõus poodi jalutama.
tagasiteel koju kohtusime ka kohalejõudnud Merlekesega, kes meeleldi nõustus mul pakikal sõitma ja ma pean kohe ütlema, et see tuli meil ka suurepäraselt ja õnnetusteta välja. ja sõit oleks ilmselt koduni kestnud, kui poleks teele saabunud salaküngas, kust ma lihtsalt oma nõrkuse tõttu meid mõlemaid üles vändata ei jaksanud.
kodus vaatasime ka koos Merlekesega Kärdi ema uue tantsuplatsi üle ja siis jätkus Jaagupi suurepärane pudeliavamiskoolitus. ühtlasi mõtlesime, et peaks sööma ja lõpuks Merlekese auks mõeldud suure paksu "Kirju koera" kommi ka valmis meisterdama. nii ka tegime. hurmava naeru saatel. kell selleks ajaks oli vist nii umbes neli või viis. jajah, me alustasime oma päeva varakult. (erinevalt ühest meist, kes pani kella 7-ks helisema ja siis mõtles, et peaks vist ikka varem ärkama ja pani kella 7.45ks. oh seda naeru me poolt talle).
ühesõnaga, üks hetk oli aeg nii kaugel (nagu ta meil ikka pidudel on), et Jaagup tõi välja oma läpaka ja meie tõime välja oma tantsukehad ja hakkasime aga gruuvima. Jaagup ise jällegi hakkas pirtsutama ja pikutas diivanil ja ignoreeris däänsfloori hittimist täielikult. nagu ka meie abipakkumist teda tantsupõrandale aidata, milleks tal oleks tulnud vaid me kätele rullida. kasu polnud ka sellest, et me talle ette näitasime, kuidas see kätele rullimine õigupoolest ka käib. võib olla oli sel muidugi tegemist midagi sellega, et see ettenäitamine ei tulnud meil kuidagi välja ja lõppes maandumisega põrandal. ei tea, ei tea. igastahes Jaagup halastas meile lõpuks ja ühines meie tantsuringiga. selleks ajaks oli väljas juba nii mõnus, et viisime aga muusika ja oma kehad õue ja katsetasime selle tantsulava ka ära. oli teine tõeliselt vastupidav ja äge. ja punane. nii värvilt kui meie kiirest tantsust. vahepeal läks lausa nii kuumaks, et mõned riided läksid seljast ära. (et siis pärast selga tagasi saabuda). ühtlasi tegime miskipärast venekeelse versiooni laulust "American woman", mis tuli välja väga humooriline, ja tõestas, et 11 aastat vene keelt pole ikka päris mööda külgi maha jooksnud.
kui kell oli nii kuskil üksteist õhtul, oli ikka suhteliselt laiptunne. ja nii ma magama kobisingi, kõrvus kõlamas veel hüüded, et mängime mingeid lauamänge.
järgmine päev ei olnud halb. (see on väga tähtis teave). eredaimaks hetkeks ilmselt oli Merlekese bussi peale viimine. (siinkohal ma loodan, et Kärt on autos kella õigeks keeranud.) muidugi ei saanud me teda lihtsalt niisama bussipeatusesse maha jätta, vaid mina keerasin autoakna alla ja karjusin midagi hüvastijätuks, mille peale keeras akna alla ka Jaagup ja Kärt pani Franz Ferdinandi autos üürgama. meie lahkumine oli suurepäraselt suurejooneline.
vot. maal oli mõnus ja vaikne (vähemasti enne ja peale meid) ja humoriaalne. järgmisena mõtlesime seenele minna. ja seda ikka õigetes seenelise riietes. baretiga ja puha. mul on juba lilla dresski valmisvaadatud seks puhuks. aga see muidugi paistab, et kas ja kus ja millal. igastahes elagu loodus!Sildid: hurmav naer, mul on maailma parimad sõbrad, oo loodus, purjuki raske elu, reisida on mõnus, sõbrad hoos, vaata kuidas tantsin läbi elu |
postitas Katrjuss kell 15:01  |
|
| 3 Comment: |
-
Oi, ma lugesin lõpuni... oioi, kuidas lugesin!
-
järgmiseks võiksime teha krooksu esile kutsumise koolituse. või siis lihtsalt seansi.
-
ja loomulikult lugesin ma "või siis lihtsalt seeni".
jajah, poisid sööge seeni :P.
|
| |
| << Home |
| |
|
|
|
|
Oi, ma lugesin lõpuni... oioi, kuidas lugesin!