vaatasime eile dvd-lt eelmist laulupidu "Ilmapuu". seal esines ka meie pere staar Maiks, kes oli pidevalt suurelt ekraanil, püüdlikult laulu vihtumas. igakord, kui teda jälle näidati, ei saanud me jätta karjumata: Mari-Liis Päeva!! Mari-Liis Päeva!! isal, kes parasjagu baarikapi ääres asjatas, jäi vist mingi kolm korda küll Maiks nägemata, sest igakord, kui ta kisa peale lõpuks teleka poole pöördus, oli Maiks ekraanilt juba lahkunud. õnneks näidati Maiksi nii palju, et lõpuks suutis isagi silm teda tabada.
nagu ikka laulu- ja tantsupidude puhul, otsustasime ka seekord suures eufoorialaines kindlasti laulukoori ja rahvatantsu minna, et siis ka peole pääseda. eks siis paistab, kaugel me viie aasta pärast oleme. eelmise peo lõpust siiani vaadates oleme me endiselt mittekuskil. nagu seal MIOAI laulus, kus üks pani kiikhobusega Tallinnast Tartusse ja lõpetades oli endiselt alguses.Sildid: minu normaalne perekond, minu suur koopia, minu väike koopia, muusika mu arm |
minagi mõtlen seda peale igat tantsu- ja laulupidu, aga mul on ka see sama kiikhobuse teema.
nälju