lõpuks ikka hakkab ära tasuma see, et mees teatris töötab. eile saingi kohe tasuta vaadata "Mängud tagahoovis", mis ei olnud midagi sellist, kui "Jõgi voolab läbi linna", kus ma peaaegu igavusse ära pidin surema, läbimängu. tegelikult nagu päris teatris ei käinudki, sest seda etendust mängitakse hoopiski "Helioses". aga see selleks.
uksel peaaegu lasti meil pileteid köhida, aga õnneks saabus just parasjagu ka kunstnik vms, kes teatas, et saame ikka niisama. vedas.
etendus mulle meeldis. vahepeal vist unustasin hingata ja pärast oli siuke tunne, nagu oleks millegagi piki pead saanud. mõjus, ühesõnaga. hiljem ei saanud jätta ka Madist piinamata lõppematute arutlustega etenduse teemadel. ja muide, kes mõtleb, et appi, seal on ju see Kodukesetlinna-Marina, siis mõelgu veel. mina ei arvanud ka Alina Karmazinast eriti midagi, aga selles tükis oli ta suurepärane.
täiusliku kultuurõhtu (kohtusime nimelt kohvikus Martiniga, kes tahtis pikalt rääkida sellest, kuidas tema sees elab keegi, kes mõtleb enne teda neid mõtteid, mida ta siis pärast mõtleb. või midagi sellist. ei tea, lõpetasin poole peal kuulamise) lõpetuseks sõin maailma rämedamat burksi, mis oli maailma parim.
mu nädalavahetus algab 38 minuti pärast. jei!Sildid: iiting disooder, mees sa ei tea kui kiiresti ja kaua ma räägin, teater mu arm |
