| teisipäev, veebruar 17, 2009 |
| kas keegi nägi, kuhu täpsemalt mu aju voolas? |
eile oli minu elus suurim rõõmupäev. kõigepealt sain ma ära süüa kaks hiiglaslikku lihakäntsakat. juba see ainuüksi tekitas minus enneolematu heaolutunde. (või oli see baarikapimaitselisest viinapitsist, mis me kohe alguses söögiisu tõstmiseks ära jõime). ma ei uskunud, et võib veel paremaks minna. aga võis! nimelt oli eile see ajalooline päev, kus Jaagup lõpuks ometigi näitas meile ära sellise filmi nagu "The Star Wars Holiday Special", juhatades eelnevalt filmiõhtu sisse mõnusa "Starcrashi" torpeedostseeniga. jah, ma ütlesin tõesti, et mõnus "Starcrash". ühtlasi otsin endiselt, et kuhu mu aju küll kukkus, kui ma esimesed viis minutit "Star Warsist" ära olin vaadanud. ma täiesti kujutan ette meie nägusid, kui arvutiekraanil ilutses karvane perekond, kes omavahel häälitsedes suhtles. esimesed 5 minutit. järgnevad 5 minutit. veel 5 minutit. ja veel. ja veel. ei aidanud õlu. ei aidanud peen Prantsuse portvein. ega üks teine peen portvein. ei aidanud vahepeal vetsu hiilimine, lootusega (vähemalt) pool filmi seal maha kükitada. (Jaagup pani loomulikult selleks ajaks pausi peale, et ma MITTE MIDAGI sellest filmist maha ei magaks). mitte midagi ei aidanud. ajude äravoolu ei olnud võimalik takistada. ja ees oli veel tunde seda filmi. filmi, mis tekitas põhiliselt küsimuse, et mida helli?! mu aju lõpetas mõtlemise. karvane perekond ekraanil tegevust ei lõpetanud. filmile ei aidanud kaasa ka muusikalised numbrid. kui välja arvata minu jaoks filmi eredaim hetk - ülevaade tavapärasest õhtust baaris. loomulikult lauluga. õnneks oli baaridaam minu lemmik "Kullakeste" naine. ja miskipärast see stseen omas ka nagu mingit mõtet. küll muidugi iseeneses. jättes kõrvale asjaolu, et see baariosa juhtus filmis reaalajas ja seda vaatasid telekast mingid teised tegelased. või midagi sellist. ma tundsin, et ma jään iga hetkega aina lollimaks ja lollimaks. toimus täielik taandareng. teksti kuulamise lõpetasin juba alguses. pildi jälgimiseks pidin pingutama, konsentreerumisvõime oli kerge kaduma. kui see film ükskord lõppes, ei jäänudki muud üle, kui püsti tõusta ja plaksutada. suurepärane! palun nüüd hävitage see film (or šud ai sei - peaaegutuumarelv) igaveseks. maailm on piisavalt kannatanud.
et meid sellest šokist välja tuua, näitas Jaagup pealevõtuks filmi "The Aristocrats". esimesed 15 minutit ma ei saanud midagi aru. mismõttes ma mõistan, mida nad räägivad. mismõttes ma ei pea pingutama, et filmi jälgida. mismõttes inimesed ei ole karvased. mismõttes ma olen rõõmus, kuuldes sõnu ****, ****, ****. müsteerium.
öösel koju sõites naersime Kärdiga sisuliselt terve tee. ja arutasime, et see "Star Wars" on nagu absurdinali - täiesti ajuvaba, aga samas nii kohutavalt naljakas. jah, ma pole kunagi enne nii halba filmi näinud. loodetavasti see jääbki nii.Sildid: aju jäi koju, film mu arm, sõbrad hoos |
postitas Katrjuss kell 08:37  |
|
| 3 Comment: |
-
Teil on seal p6hjamaal vist p2ris l6bus. (ning jah, ma olen prantsuse klaviatuuri ees)
-
on tõesti lõbus! tegelikult on mul hea meel, et ma selle ära nägin. paljud filmid kohe tõusid mu silmis. ka "Troll II".
-
Kõigepealt oleks pidanud näitama Aristokraate, kui aju veel alles oli ja sisu kohale oleks jõudnud kiiremini.. peale seda oleks Starwars tundunud puhta kulla ja mõnusa meelelahutusena. Mina näiteks lõpetasin Aristokraatide vaatamise peale esimest 15't minutit. A Starwarsile tegid tubli reklaami :)
|
| |
| << Home |
| |
|
|
|
|
Teil on seal p6hjamaal vist p2ris l6bus. (ning jah, ma olen prantsuse klaviatuuri ees)