käisin eile Lenna ja Mihkel Raua kontserdil. kodus muljetasin Madisele ka. nii u 15 minutit hiljem ta peatas mu jutuvada ja ütles, et ta on kuulnud pikalt sellest, milline kitsast pilust pidevalt läbi trügiv publik seal oli, kes kohal olid, kes on rohkem, kes vähem rase, kellel on keskea kriis ja kuidas Raud lauldes oma keelega viibutas ja nüüd on tal jäänud vaid üks küsimus - kuidas siis kontsert ise ka oli. tänan küsimast, hästi! kontsert oli tore, kõike eelnevat arvestades. Raua keelest ma muidugi ei saa üle. isegi asukoha vahetus ei aidanud, kuigi Kristi kommenteeris, et näe, eestvaates pole isegi väga hull.
täna lähen teatrisse ja homme sünnipäevale. savi see uni! ja tegelikult ma tulin siia lihtsalt ütlema, et ASOKK on jälle elus. nii imeline!
Sildid: apimaja, kaunitarmehed, mees sa ei tea kui kiiresti ja kaua ma räägin, mul on maailma parimad sõbrad, muusika mu arm |
Cheers to that!