kuna Merleke meenutas, et tal on ju mulle ja Madisele peen õhtusöök veel puha tegemata (mis meenutab omakorda mulle, et samamoodi pole veel käidud ka nt mu aknaid pesemas), siis on viimane aeg end Tartusse sööma lohistada. kuna Madis parasjagu pidi töötama, lubati talle dinee karbiga kaasa panna (ütlen etteruttavalt ära, et kahjuks ei jäänud sellest karpi panemiseks muidugi midagi alles). ja kuna seal oli lisaks imelisele Merlekesele ka Tartuff, haakis Näljugi end kaasa (olgu, tegelikult oli vastupidi - mina poetasin end hoopiski Nälju autosse).
igatahes, enne sõitu õnnestus mul Nälju emaga paar korda Nälju igatseva pilgu all šampaklaase kokku lüüa, naerda pärast tema isa seletusi, kuidas läbi Lasnaka Tartu mnt-le saada, öeldud lause üle, et noh, küll te kuskil 24 ajal Tartusse jõuate (kell oli 20) ja siis elegantselt Kalamajast lahkuda.
kõik sujus. olime jõudnud Piritalt ära keerata ja sõitsime õpetuse järgi aina otse-otse-otse, kuni ootamatult jõudis Hüvasti, Tallinn!-silt ja kahtlaselt hakkas lähenema Tere, Lohusuu!-silt. igaks juhuks otsustas Nälju isale helistada. selgus, et me olime valesti otse läinud, aga polnud hullu! peagi peaks saama keerata Jüri peale ja sealt siis jälle otse-otse-otse Tartu mnt-le. mõeldud-tehtud! sõitsime ja jälgisime naudinguga silte, mis meid Tartu mnt-le juhatasid. peagi saabusimegi Jürisse, kus eriti suur silt näitas, kuhu minema peab. kuni enam ei olnud mingit märki Tartu mnt-st. naersime natuke ja sõitsime Aruküla poole. peagi saime aru, et viidad Arukülla viivad tõepoolest Arukülla ja targem oleks tagasi pöörata. tagasi Jüris ekslesime veel veidi. leidsime nt üles sealse Grõussi poe ja tutvusime muude vaatamisväärsustega. õnneks mingi hetk mõistsime, et silt "Tallinna ringtee" viib tõepoolest sinna ringteele ja mitte ainult tagasi Tallinnasse. kui lõpuks Tartu mnt-le jõudsime, saime üksteist vaid õnnitleda - olime Tallinnat Tartust lahutavast 187-st kilomeetrist võitnud vähemalt 10. milline suurepärane otsekas! nii u 21.30 ajal helistas Merleke ja küsis, et kaugel me oleme. praalisime, et oh, me oleme vähemalt tunni aja pärast juba kohal. jee rait! kõigepealt õnnestus meil enne Tartut ära keerata Võru peale (sest "Suur silt ju näitas, et Tartu on paremal!!") ja pärast teha veel auring turuplatsil. kui lõpuks Merle hoovi keerasime, oli kell 24. palju õnne, Nälju hiromant-isa!
õnneks oli Merlekesel just imelised juustusaiad ahjust väljunud ja kook ka ootas. pärast rulliks söömist läksid Nälju ja Merleke Tartu uusi popimaid kohti vaatama (pärast sain Maiksilt teada, et osad neist on juba oma aasta vanad, tuleb vist tihedamini Tartus käia) ja mina keerasin ära magama.
järgmisel hommikul ootas meid imeline hommikusöök ja siis jalutuskäik linnas, mis lõppes mõnusa hilise lõunasöögiga. kui me vaatasime eine lõpus ka magustoidumenüüd, teatas Merle karmi häälega, et "Meil on kooki!!", mispeale ei jäänud mul ja Näljul muud üle, kui "Jah, emme!" öelda ja menüü ruttu käest panna.
seejärel kobisime tagasi koju ja pikutasime kuni saabus aeg minna vaatama sellist Tartuffi filmi nagu "9 muusat". see oli üks omapärane film.
pärast seanssi lippasime koju soojemaid riideid tooma, et vaadata raekoja platsil animafilmi "Chico ja Rita", mis oli imeline. imeline oli veel ka pudel Jäägermeistrit, mida ma alguses mõtlesin, et ei soovi juua, aga mis pärast siiski iga külmetava hetke taas soojaks muutis. iseenesest mõistetavalt olime me filmi lõppedes üsna lõbusad ja haaranud "Karju appi!! Mida wrappi!!" suundusime Gen-klubi poole, kus tervitas meid Britpopi pidu. teate, see pidu oli absoluutselt imeline!! on täiesti uskumatu olla peol, kus sa oskad kaasa laulda (aka üürata) pea kõiki lugusid ja kus põhimõtteliselt mitte ükski lugu ei ole halb! imeline! (sama imeline on muide ka minu uus kokteililemmik Vana Tallinn apelsinimahlaga - kujutlege siia Merlekese pöörlevad silmad, kui ta teada sai, et me sellest koksist mitte midagi ei tea). ja nii me möllasime peo lõpuni (minu keha valutas muidugi ainukesena järgmisel päeval), et siis liigutada oma puusanõksud edasi Tartuffi lõpupeole, mis kahjuks sama mõnus ei olnud. seetõttu läksime hoopiski ära koju.
järgmisel päeval laisklesime niisama ja arvutasime, millal Nälju peaks ikka absoluutselt sada protsenti kaine olema. igaks juhuks ostsime ka ühekordse alkomeetri. ja sõit Tallinna võis alata. seekord meil muidugi läks paremini. mingeid otsekaid ette ei tulnud. midagi muud ka ei juhtunud, kui välja arvata üks rekka järel sõitnud auto, kes meist möödudes pidi poole keha võrra aknast välja ronima, et Näljut sõimata. sõimamise põhjus jäi meile arusaamatuks, sest Nälju sõitis muidu kenasti 90-ga, ainult rekka möödumiseks vähendas oma kiirust pisut, et see monstrum ohutult mööduda saaks. ehk oskab keegi seletada?!
koju jõudnud vajusin peagi voodisse ja magasin hommikuni. oli tõeliselt imeline reis!Sildid: film mu arm, hurmav naer, iiting disooder, kaunitarmehed, mul on maailma parimad sõbrad, muusika mu arm, piiiduu, purjuki raske elu, tartu |
Spidoka järgi 90 on GPSi järgi 85. Ilmselt seda sõimaski.