ohh jeerum. mu närvid pole enam endised. ajasin terve eilse päeva oma soome-reisi asju. tundub, et seda reisibürood ei kasuta ma enam arvatavasti küll kunagi. loomulikult polnud mu piletitest midagi kuulda. helistasin sinna. lasti hullult kaua ühendusmuusikat ja siis öeldi, et maria on hõivatud. helistasin poole tunni pärast uuesti. mulle lasti mingi neli minti ühendusmuusikat ja siis pandi lihtsalt ära. siis ma sain aru, et ma pean taaskord sinna kohale minema. ohh rõõmu. ja ohh neid "sõbralikke" pilke, mis mind tabasid, kui ma sinna jälle sisse sadasin. aga no maria oli üsna ok, ja ütles, et ootab broneeringu kinnitust ja saadab mulle pärast meili, et mis ja kuidas. lahkusin rõõmsana. kuigi seda juttu olin ennegi kuulnud. õnneks ta helistas mulle õhtul ja ütles, et ma tuleks läbi. kahtlustasin kohe, et kindlasti ootavad mind seal mingid kandid, kes tahavad mind peksta. seda kinnitas ka asjaolu, et reisibüroo ukse ees oli mingi turvafirma auto. õnneks midagi ei juhtunud. kui välja arvata need endisest veeeelgi "sõbralikumad" pilgud. sain piletid kätte ja nüüd olen juba peagi kahe jalaga franzu konsal. kuigi millegipärast oli enne tunne, et mu närvid on peagi kahe jalaga närvikliinikus.
aga närvikliinikut sain muidu küll. türil. ja vanni sain ja romantikat. ja palju mõnusaid asju. ja nüüd ma pean raha vahetama minema. et tulla konsalt tagasi loodetavasti suure hunniku franzu asjadega. mõnusat konsat! mulle.Sildid: franz, jansa, muusika mu arm, tõeliselt raske elu |
