| esmaspäev, detsember 17, 2007 |
| mu elu põnevus aina põnevneb |
ma ei saa öösiti miskipärast eriti magada. eile voodis viseldes sain aru, et saab ju aega ka kasulikumalt veeta. seega mõtlesin välja tänaseks suurepärase maasterplaani, mida ma hommikul usinasti ka täitma asusin.
kõigepealt ma jalutasin kaunist rohelist talvehommikut(-lõunat) nautides Pärnu mnt Abakhani. sest nagu selgus, siis see kleit, mida ma tahtsin lõpetamisele selga panna, noh...see ei sobi ühesõnaga. seega, nagu ikka kõiksuguste ürituste eel, tuleb teha uus viimaseminutikleit, milleks ma ostsin kleidiriide ja voodri ja luku (kõik täiesti plaanipärased ostud).
iseendaga ülimalt rahul olles asusin sooritama maasterplaani teist osa, mis seisnes Pärnu mnt-lt nr 36-ga kooli sõitmises. mul nimelt oli lõputööde raamatusse allkiri andmata (selle arvelt ma saan nüüd tunduvalt hiljem aktusele minna). ühistransport oli suurepärane, nagu alati. vahepeal ma tänasin end selle suure salli eest, kuhu sisse ma naerda sain. seda näiteks sellel hetkel, kui kaks pensionäri üksteist sõimama hakkasid. saate aru, kaks pensionäri. OMAVAHEL!! ma mõtlesin, et pensionärid sõimavad ainult väikseid lapsi, nolke ja ülbeid tibisid. aga niimoodi siis nuga üksteisele selga lüüa, aiaiai!
koolis dekanaadis tutvustas dekanaaditädi mulle aktuse ülesehitust, milleks ta võttis välja joonise. ma pidin peaaegu naerušoki saama, sest see meenutas mulle kangesti Kreisiraadiost seda kohta, kus Peeter Oja räägib ajakirjanikule, et kuidas inimesed lähevad sinna sisse ja siis käivad seal edasi-tagasi ja siis siin on see putka, kust saab asju osta, ja üldiselt ma ei tea küll, kuhu see 80 miljonit krooni sai. õnneks tuli jällegi appi mu suurepärane sall, kuhu ma oma naeru varjata sain. saades teada, et rektor siseneb kõige ees ja siis terve hunnik muid asjapulki ja siis teaduskondade kaupa üliõpilased ja kuhu peab istuma ja kuhu pärast diplomi saamist seisma ja et lauldaks kolm korda "Elagu!" ja siis kõik asjapulgad kätlevad järjest kõiki üliõpilasi ja siis ongi kõik ja võib istuda (meenus kohe see, et varsti ei viitsi enam keegi diplomeid ka kätte anda ja lihtsalt saadetakse rea algusest, et võtke enda oma ja saatke edasi), sain ma jätkata oma plaani kolmanda osaga.
suundusin edasi nr 33 peatusesse, et sõita Kadaka teele. minu vana sõber villavatiin juba ootas mind seal (jällegi täiesti planeeritud ost). aga enne seda sattusin ma ootamatult K&N kaaluosakonda ja muidugi, olles oma pool tundi ühte kangast näppinud, sain aru, et ma pean selle ära ostma ikka (täiesti plaaniväline ost). ja pärast ma sõitsin bussiga Lillekülla ja jalutasin jälle rõõmsasti koju. kusjuures, ma ei saa aru, mida need pardid küll mõtlesid, kes Šnelli tiigi ääres olid, ja minu möödudes kõva häälega mu üle naerda otsustasid. hoidke nokk maas, ma ütlen!
igastahes jah, mu elu on tõesti nii põnev, nii põnev. nüüd ma lähen peagi planeeritult Diantsi juurde juuksurisse, sest suhteliselt viimasel hetkel (loooomulikult) avastasin, et lisaks kleidile (mida, nagu selgub, mul veel ei ole) peab ju ka peast kaunis välja nägema. ja kes lõpetamisele ei tule, saavad vaadata otseülekannet TTÜ kodukalt, nagu ma avastasin ükspäev. minu 15 mintsa kuulsust, ajee.Sildid: hurmav naer, kool, põnev elu, õmblemine mu arm |
postitas Katrjuss kell 16:34  |
|
| 3 Comment: |
-
Pardid reageerisid täiesti õigesti! :P
-
minu rusikas, mis Sinu suunas tõmbub, reageerib ilmselt ka tõiesti õigesti:P
-
seda minagi ütlesin, et kes ei naeraks.
ja ma tean, Sul on kaks rusikat.:P
|
| |
| << Home |
| |
|
|
|
|
Pardid reageerisid täiesti õigesti! :P