on öö. mina lasen Maiksile oma telefonist kõikvõimalikke helinakandidaate. vanade aegade mälestuseks kuulame ära ka Märt Sultsi "Kolgata tee". täiesti lõpuni. sest Maiks tahtis kindlasti kuulata ära ka selle mõnusa naeru koha, mis on kahjuks alles lõpus. kuulame ja naerame. lasen vahepeal ühe teise muusikapala ja, ise seesmiselt naerust kõverdudes, lasen uuesti "Kolgata teed". areneb järgmine dialoog:
Maiks: "Oot, mis laul see on?"
Mina naeran.
Maiks:"Kuidagi väga tuttav on.."
Mina naeran.
Kuulame edasi.
Maiks:"Kuule, kas see on Rauno Pehka mingi laul vä?"
Mina, naerdes:"Kuula edasi nüüd, kohe tuleb see koht, millest sa aru saad, et mis laul."
Maiks:"No ma ei saa aru, nii õudsalt tuttav laul on!"
Mina:"Noh, nüüd!"
Märt Sults:"On seeeee-eeeeee...ME KOLGATATEEEEEE!"
Mina kägardun naerust. Maikski peale mõningast lolli näoga vahtimist kägardub naerust.
üldiselt on muidugi tähelepanuväärne, et Maiks teab mingeid Rauno Pehka laule. huvitav..Sildid: hurmav naer, minu väikene elu, muusika mu arm |
